Teletoimetaja ja ajakirjanik Krista Lensin külastas "Ringvaadet", kus rääkis julgelt oma kogemusest probleemiga, millest siiani veel liialt vähe teatakse, olgu, et statistiliselt on sellega kokku puutunud rohkem kui pool elanikkonnast.
2024. aastal viis Boston Consulting Group 8 erinevas riigis läbi uuringu, mille tulemusena selgus, et 48% töötajatest on hetkel kas läbipõlemise äärel või juba tõsiste sümptomite ja tegeliku läbipõlemisega maadlemas. On uuringuid, mis viitavad, et 86% inimestest on kogenud või kogeb ühel hetkel oma elus läbipõlemist.
Suurimateks põhjusteks peetakse loomulikult ületöötamist, kehvi töötingimusi, emotsionaalset rahulolematust ning muud, kuid seda võib põhjustada ka eraeluline stress. Näiteks ebavõrdselt jagatud koormus laste kasvatamisel ja majapidamise ülalhoius. Riskigrupis on ametid, mis eeldavad inimestega suhtlemist või töötamist. Kindel on see, et veel enne kui ilmnevad tõsised sümptomid, mis võivad inimese täielikult halvata, oleks tarvis sekkuda - puhata, astuda teraapiasse või teha elulisi ümberkorraldusi, mis pakuksid ka eduelamusi ning nii emotsionaalset kui füüsilist lõõgastust. Võtmesõnaks on tasakaal ja reaalsus sellest on iga inimese puhul individuaalne.
Tegemist on kompleksse probleemiga, mille ilmnemisel võib inimene kaotada nii töövõime kui halvimal juhul ka eluisu. Sümptomid, mida inimesed kogevad on laia ampluaaga ning võtavad ühel hetkel ka füüsilised ilmingud. Olgugi, et tegemist on probleemiga, mis võib iga inimese puhul olla erineva juurpõhjusega ning avalduda väga erinevate tervsehäirete ilmingutega, on kindel, et tegemist on tõsise probleemiga, mida tihti ignoreerima kiputakse.
Peaasi.ee kirjutab läbipõlemisest: "Inimlikum seisukoht on, et läbipõlemine on ühisvastutus, mida jagavad inimene ise, tema kolleegid ja tööandja. Meie ise oleme ainus inimene, kes teab päriselt, mis meie sees toimub ja mis tundega me oma igapäevaeluga toime tuleme. Seetõttu on kõige olulisem, et inimene ise oleks enda vastu aus ning vajadusel jagaks oma subjektiivset kogemust teistega."
Maailma terviseorganisatsioon WHO kirjeldab läbipõlemist, kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud. Läbipõlemist kirjeldatakse kolme dimensiooni kaudu: kurnatus, võõrdumine, vähenenud töö- ja tegutsemisvõime.
Ajakirjanik ja teletoimetaja Krista Lensin on üks neist julgetest, kes oma kogemusest lähemalt rääkis. Kuigi Krista kirjeldusi kuuldes jooksevad judinad üle selja, on tähtis teemast rääkida, et kogu ühiskond võiks mõista selle probleemi tõsisust ning teha vastavaid korrektuure nii töökultuuris kui ka arusaamades, mis töö tegemist ja puhkamist ümbritsevad.
"Ringvaates" kirjeldas Krista oma kogemust: "Sul ei ole mitte mingit arusaamist, et mis edasi, kuhu edasi. Su aju blokeerib ära kogu sinu mõtlemise selle kohta, kes sa oled, mida sa teinud oled ja mida sa üldse elus teha tahad. See on väga hirmus tunne, sest sa oled justkui kadunud enda sisse."
Enesesse uppumise tõsisust ei mõistnud Krista enne kui oli jõudnud viimse piirini, mil ka tema füüsiline keha hakkas alla vanduma. Esimesi ilminguid nagu näiteks magamatus ja stress ei vajanud Krista meelest kuigi suurt tähelepanu. "Arusaamine, et see on läbipõlemine, oli siis, kui ma lamasin kodus põrandal maas ja ila tilkus suust ja ma ei olnud võimeline sealt enam püsti tõusma. Ja see kestis nii nädalaid," kirjeldab ta.
"Ma ei olnud võimeline üldse eksisteerima, siis ma pidin sellele mingisuguse nime panema," rääkis naine, lisades, et läbipõlemine on tema kogemusel kordades hullem kui depressioon.
Kõige enam elas ta läbi aga tundumust, et ei mäletanud enam oma tegemistest midagi: "Mul ei tulnud meelde ei saatejuhtimised, ega glamuursed üritused." Krista sõnutsi mõjusid kirjeldused tema enda tegemistest juttudena, mis oleksid olnud justkui kellestki teisest, mitte temast enesest.
