PEALKIRJAD RÄÄGIVAD"Miks peaksid head asjad minuga juhtuma, kui ma ei tunne end neid väärt olevat?” Miriko räägib enesekahtlusest ja loomingulisest näljast

"turn the heat up"
Võitsid eelmise aasta lõpul R2 Aasta Debüüt tiitli – mis tunded sind seda auhinda vastu võttes valdasid ja kas pärast seda tundsid, et on aeg kuuma peale keerata veel loomingule või oli ka hetkeks mõte loorberitele puhkama jääda? Kuhu sa oma muusikalise karjääriga jõuda unistad ja milliseid auhindu veel noppida?
 
See oli nii ootamatu – kogu see kogemus oli täiesti sürreaalne. See on väga veider tunne, kui oled midagi väga-väga pikalt soovinud ja siis, kui selle lõpuks kätte saad, tabab sind justkui vaimne ja füüsiline krahh. Sellist tunnet naljalt mujalt ei leia. Karikas karikaks, aga kõige rohkem liigutas mind see, et mind tõsteti pjedestaalile ja tunnustati ja seda veel oma ala parimate poolt. Ma ei mäleta, mitu korda ma tol õhtul R2 meeskonda tänasin – väga palju –, aga tunnen, et oleks pidanud veelgi rohkem.
 
Pärast seda õhtut ravisin oma pohmelli ära ja siis tuli juba vana hea küsimus: mis järgmiseks? On olnud juttu ka teistega, et ma lihtsalt ei oska jalga pedaalilt maha võtta – kohe peab uus asi otsa tulema, olgu selleks mõni projekt või midagi muud. See on kahe otsaga mõõk: ühest küljest tuleb olla produktiivne, teisalt on vaja ka hetkeks tagasi vaadata ja endale õlale patsutada, öeldes: “Tubli oled.” Selles olen ma seni olnud üsna kehv, aga proovin ja õpin selles parem olla.
 
Ma olen alati öelnud, et unistama peab suurelt. Loodan, et suudan end ikka ja jälle üllatada ning iga projektiga samm-sammult paremaks saada. Siiani olen sellega minu meelest hästi hakkama saanud. Kui ma ütleksin, et auhinnad mind ei huvita, siis ma ajaksin kägu. Ikka tahaks neid noppida, mida antakse – olgu selleks EMA karikas või Grammy. Mõlemad on hetkel mu jaoks suured unistused – üks suurem kui teine. Aga nagu mulle meeldib öelda: elame, näeme.

"good enough"
Millistes olukordades tajud, et on okei, kui mõni asi on ka “good enough” ning millistes ajad taga ”the best” versiooni? See võib olla nii töö-, muusika- kui eraeluline.

Nagu ka enne mainisin, on mul ennast väga raske kiita. Alati tundub, et midagi jäi puudu, alati oleks saanud paremini. Olen iseenda suurim kriitik ja ka komplimentide vastuvõtmine on mulle keeruline – kipun mõtlema, et need ei ole siirad. Et miks peaksin üldse komplimenti väärt olema? See on üks üsna toksiline isikuomadus, millest ma olen teadlik ja tean, et peaksin sellega tegelema. Aga nagu ikka – pole aega, küll hiljem tegelen.

Selles kontekstis tähendabki “good enough” pigem “mitte piisav” kui “ajab asja ära”. See võib vahel tõlkes kaduma minna. Ja kuigi igas eluvaldkonnas püüan 100% tulemust saavutada, siis isegi kui selle saavutan, tekib mul tunne, et midagi jäi ikka puudu. Nagu enne mainitud – see pole just parim omadus, aga ma töötan selle kallal.

"selena"
Lugu "selena" mainib erinevaid naisi ja räägib suhetest. Milline suhe on sulle elus kõige enam õpetanud ning mida? Kes on naine, kes on sind elus kõige enam mõjutanud?

Lugu “selena” on väga seotud eelmise küsimusega – miks peaksid head asjad minuga juhtuma, kui ma ei tunne end neid väärt olevat? See tunne on minu jaoks võõras, mistõttu pöördun alateadlikult pigem nende inimeste või olukordade poole, mis ei tee mulle otseselt head. Kõlab nagu mingi sadomaso teema, aga paraku on mu aju kuidagi selliselt häälestatud.

Suhteid on mul elus olnud täpselt 1,5. Miks 1,5? Sest esimene oli paarikuine fling, mida ma tol hetkel nimetasin suhteks, aga ausalt öeldes ei oleks see pidanud Tinderist kaugemale jõudma. Teine suhe on see, mis mul praegu on – varsti saab kuus aastat täis. See suhe on mind tohutult õpetanud: kuidas ennast rohkem armastada ja kuidas olla hea kaaslane ka siis, kui elu ei mängi meie kasuks.

Aga oleks ebaõiglane mitte mainida, et kõige rohkem on mind elus mõjutanud minu ema. Nii heades kui ka halbades asjades. Me oleme mõlemad suured solvujad ja enesekriitikud, aga samas leiame, et igas olukorras peab säilitama väärikuse – isegi siis, kui sa hetkel ei taha. Me mõlemad armastame muusikat ja elame oma sõpradele tulihingeliselt kaasa, ükskõik mis valdkonnas nad ka ei tegutseks.

"make me feel"
Mis paneb sind end hästi tundma? Mis paneb sind end halvasti tundma? Milline tunne on ebamugav, aga samas vajalik inimestele?

Mind panevad end hästi tundma hea seltskond, puhkus, meri, mõte, et homme ei pea midagi tegema... Ka alkohol ja nikotiin – olgu see ausalt öeldud. Fred Jüssi on öelnud, et inimestel on hädasti vaja molutamist, lihtsalt olemist, ja ma olen temaga sajaprotsendiliselt nõus.

Halvasti paneb mind end tundma see, kui olen kellelegi põhjendamatult liiga teinud – olgu see sõnade või tegudega. Siis tunnen end tõesti nagu tükk si**a ja tahaks peegli ette minna ning endale öelda: “Ole parem.”

Ebamugav, aga vajalik? Esimese hooga tuli pähe palgatöö – ja jään selle vastuse juurde.

"25th April"
Kas sul on ka õnnenumber? Kui suur uskuja erinevatesse numbri- ja tähemaagiatesse üldse oled?
 
Mul ei ole õnnenumbrit ja ma ei usu ka eriti numbri- ega tähemaagiasse. Üldiselt tundub mulle see jutt stiilis “Aaa, ma käitun nii, sest olen Kalad” täielik jama. Sa ei käitu halvasti sellepärast, et su tähtkuju seda ütleb – sa lihtsalt oled paras m**n. Ma usun, et inimene on täpselt see, kes ta tahab olla, ja ta käitub teistega nii, nagu ta päriselt soovib.

Aga kui tuleb näiteks lotonumbreid valida, siis valin alati numbri kolm – see on mu sünnikuupäev ja ka mu käele tätoveeritud. Mitte küll mingi sügava mõttega, vaid pigem ühe lolli peoõhtu tulemus. Aga nüüd on see osa minust. Võib-olla see näitabki, et tihti tegutsen enne ja mõtlen alles pärast.

Kui Miriko ja tema muusika hakkasid sind nüüd rohkem huvitama, saad temaga lähemalt tuttavaks meie WTF rubriigis SIIN. Lavalaudadel astub ta järgmisena üles 4. juunil klubis Uus Laine, kus toimub Converse All-Star Showcase. Sündmus on tasuta ja rohkem infot leiad SIIT.
 

Juba homme ilmub Miriko lühialbumi “make me feel”, aga seni naudi juba ilmunud singleid!