Kõik, kes on kunagi välismaal mõnel suurel kontserdil või festivalil käinud, teavad, kui palju nad on valmis oma lemmikartisti nägemiseks rahakotti kergendama. Lisaks kontserdi- või festivalipiletile kulutatakse mõnusa tervikkogemuse saamiseks hea toidu, mugava transpordi ning heas asukohas majutuse peale päris suuri summasid. Seda näitab ka eelmisel aastal EASi tellitud festivalide uuring, kust tuleb välja, et Eesti festivalikülastaja (mitte lähipiirkonna külastaja) kulutab lisaks piletile keskmiselt 209 eurot ning kui seda summat vaadata festivali väliskülaliste kohta, on see veelgi kõrgem – lausa 433 eurot.
2018. aastal Tartus toimunud Metallica kontserdi analüüsist võib lugeda, et ühe suurkontserdi majanduslik mõju (majutuse ja kaardimaksete põhjal) oli ligi 1,2 miljonit eurot. Kui festivali ja suurkontserdi ajal Eestisse jäetud raha ei tundu piisava põhjendusena ning mõju meie majandusele piisava motivaatorina, siis vaatame, mida positiivset veel üks suursündmus mõjutab.
Lisaks majanduslikule mõjule analüüsiti Metallica kontserdi mõju Tartule ka maine vaatenurgast. Tänu kontserdile kasvas huvi Tartu vastu märkimisväärselt ning ainuüksi Metallica andis Tartule 2019. aasta jooksul kokku 2,7% kõikidest veebiotsingutest – kusjuures kontserdijärgne tagasiside sotsiaalmeedias oli 43,5% positiivne ning negatiivset kajastust minimaalselt (7,2%). Seega võib väita, et ühel suurkontserdil on võime tõsta linn maine mõttes maailmakaardile!
Unibet Arena kõrval asuva Rocca al Mare keskuse kogutud numbrite põhjal tuleb välja, et sündmuse päeval kasvab külaliste arv keskmiselt u 20% võrra tänu suurkontserdile.
Näiteks 2022. aastal toimunud Slipknoti kontsert tõi kaasa 24,8% külastajate arvu kasvu (võrreldes sama kuu teise neljapäevaga). 2023. aastal tõi sarnase mõju Maneskini kontsert, tänu millele oli keskuse külastajate arv 22% kõrgem võrreldes sama kuu reedega. Rocca al Mare keskuse juht Kristjan Maaroos lisab: “Meie hinnangul ja ka külastatavuse numbritele toetudes saame kindlalt väita, et suurüritustel on arvestatav mõju keskuse külastatavusele.” Potentsiaalne lisatulu, mida keskuse ettevõtted suurürituse külastaja tõttu teenida saavad, on märkimisväärne.
Kuidas Eestisse tuleks rohkem maailmaartiste?
Miks ei saa suured promootorid teha pakkumist mõne artisti Eestisse toomiseks või miks valib artist tihtipeale lähiriigi kontserdi tegemiseks? Hiljuti on meedias välja toodud kaks suuremat probleemi, mis meie valdkonna arengut takistavad: läbimõtlematult ehitatud suured sündmuspaigad ja piletitele kehtiv käibemaks. See kombinatsioon on suisa hävituslik.
Suured välisartistid ei planeeri oma tuure nii, et kui on tulemas lähiriiki, siis võiks ka Eestist läbi hüpata ja väikese kontserdi anda. Artistid, kes planeerivad mingit tüüpi showga tuurile minemist, panevad tuuriteekonda läbi mõeldes selgelt paika, kas soovivad korraldada kontserdi arena-tüüpi kontsertpaikades, klubides, rohealal vms.
Roheala puhul on meil pakkuda unikaalne Tallinna Lauluväljak, kuid see on sobilik ainult kolme kuu jooksul tervest aastast. Klubikontserdid on üldiselt veidi väiksema produktsiooniga, seega on ka lihtsam leida sobivat kontserdipaika. Kuid meil on puudu tänapäevane areen, kuhu mahuks suurproduktsioon ja piisav arv inimesi.
Jah, meil on Lauluväljak, aga mõned tuurid on ehitatud konkreetselt areenide loogikat silmas pidades, mistõttu neid Lauluväljakule ei toodakski. Areeni puudumise tõttu ei tule artist Tallinnasse üldse. Parim näide on Coldplay, kelle viimaste aastate tuuride produktsioon on konkreetselt ehitatud staadionitele või areenidele. Sellel põhjusel ei ole Coldplay toomine Lauluväljakule võimalik. Viimane kord, kui Ed Sheeran esines Lätis, müüs korraldaja üle 35 protsendi piletitest Eestisse. Sellest hoolimata tehakse tänavu suvel järgmine kontsert hoopis Leedus, sest uus tuur on samuti konkreetselt staadionitele mõeldud, mida meil samuti ei ole.
Kas probleemi lahendaks Superhall?
Meedias on olnud juttu Superhalli ehitamisest, millest võiks saada sportlastele ja spordifännidele ideaalne paik, et ka suured spordivõistlused saaks Eestisse tuua – kõlab ju super ägedalt! Sama vajadus on ka muusikaüritustel, seega võiksime need vajadused ühildada ja teha valdkondade vahel koostööd.
Meie olemasolevate saalide ehituses on tehtud läbimõtlematuid otsuseid, mis tulenesid tolleaegsetest teadmistest ning oskustest, mis tänapäeva nõuetega enam kokku ei lähe. Unibet Arena näitel ütleb Live Nationi peapromootor Eva Palm: „Saali mahutavuse ja tehniliste parameetrite tõttu ei ole meil võimalik enamike A-klassi artiste siia tuua – aegade jooksul on Unibet Arenale tulemata jäänud näiteks Robbie Williams, Harry Styles, Depeche Mode või Dua Lipa.“ Nimelt ei oldud kunagi areeni ehitades arvestatud liialt kontserte teenindavate tehniliste parameetritega, mistõttu moderne lava lihtsalt ei mahu saali ära.
Piltlikult tähendab see seda, et kui Taylor Swift prooviks oma „Era’s Touri“ lava Unibet Arenale mahutada, ei mahuks sinna pea mitte ükski swiftie, et kontserti nautida. Kui pole aga võimalik piisavas koguses pileteid müüa, pole võimalik maksta artistile, ja korraldaja peaks küsima fännidelt ülikõrget piletihinda, et üldse üritusega vähemalt nulli jääda.
„Areeni toimetuleku seisukohast on muusikaüritused meile kõige olulisemad,“ ütleb Unibet Arena tegevjuht Siim Ammon. „Täna on piletimüügikäive aastas muusikaüritustel spordiüritustega võrreldes 16 korda suurem.” Sealjuures lisab ta, et arvestades muusikaürituste regulaarsust, käivet ja Metallica kontserdi mõju kohalikule majandusruumile, siis uue superhalli ehitamine on puhtalt investeeringu mõttekuse ja kasumi seisukohalt muusikaürituste teenindamise jaoks isegi olulisem; samas ei ole põhjust arvata, et publikut ei jaguks ka spordiürituste ning näiteks konverentside jaoks.
Käibemaksumure
Eesti Autorite Ühingu juht Mati Kaalep rääkis Eesti Muusikaturu Fookuspäeval kontsertide käibemaksumäärast ning tõi välja, et sellist piletitele kehtivat tariifi ei näe me Läänemere piirkonnas kusagil mujal kui Eestis. “Kui ümberkaudsed riigid soodustavad kontserdikorraldust läbi oma maksupoliitika ja meie oleme oma riigis otsustanud seda mitte teha, siis kas me rahvusvahelises konkurentsis ise nõrgestame oma turgu,“ küsis ta retooriliselt.
Tänases olukorras võib korraldaja maksta ühe kontserdi piletimüügilt lausa 770 000 eurot (näiteks 2023 aasta suvel toimunud The Weekndi kontserdi mastaabiga ürituse puhul, kui kehtis veel 20protsendiline maksumäär). Samasuguse kontserdi piletimüügilt maksaks korraldaja 2024. aastal Eestis 847 000 eurot, Soomes 385 000 eurot, Leedus 346 500 eurot, Rootsis 231 000 eurot ja Lätis on kontserdipiletitele käibemaksuvabastus.
Tänu sellele on ka tasu, mida korraldaja artistile pakkuda saab, väiksem kui lähiriikides. Artistid saavad juba pakkumisele otsa vaadates aru, kuhu on majanduslikult mõistlikum minna ning kui muud sidet või erilisust motivaatoriks ei ole, siis polegi midagi teha. Numbrid ei motiveeri. Küll näeme selles osas võimalikku valmisolekut täpsemateks aruteludeks riigi tasandil ja oleme algatamas täpsemate argumentide ja andmete kogumist.
Mida siis teha?
Kui tahame tõsiselt fookusesse võtta Eestisse suurte artistide toomise ning sellest tulenevat võimalikku kasu lõigata, peame arvestama, mis on lähiriikidel vastu panna ning kuidas saaksime end teha atraktiivsemaks kontserdikorraldamise kohaks. Peame üle vaatama oma maksupoliitika; selle, kuidas planeerime uusi investeeringuid infrastruktuuri ja tegema valdkondadevahelist koostööd.
Saame võtta näiteks Kaunase areeni või Budapesti kaks suuremat areeni. Kõigil neil juhtudel on linn ehitanud areeni ning müünud opereerimisõiguse pikaajalise lepinguga erafirmadele. Kui linn jääb ise haldajaks, siis juhtub Tondiraba-laadne olukord, kus saal on miinuses ja seisab tühjana. Erafirmad mõistavad hästi areeni kontseptsiooni ja suudavad hoida saalis toimuvate ürituste näol väärtust. Selleks, et areeni operaatoril oleks üldse võimalik jätkusuutlikult maja üleval pidada, on vaja saali planeerimisel kohe arvestada rahvusvaheliste areenide ärimudelitega.
Kui need muudatused sisse viia, siis jõuame oma arengus lähiriikidele järele. See aitaks meil lõpuks siseneda rahvusvahelisse konkurentsi ning pettunud fännid ei peaks enam küsima, kuhu Taylor ja Harry jäid.
