Näen mõjuisikute maailmal tugevat seost räpiskeenega: nende tsenseerimata lood ja laulud on elust enesest, tihtipeale puudutavad pikantsed laulusõnad konkurente ning “feudid” ja “dissimine” (tõlkes vist “vihavaenud” ja “mahategemine”) on nende brändi osa. Kui sul pole vaenlast, millest sa siis laulaksid? Vahel keevad konfliktid nii kõrge temperatuurini, et tehakse püssiga pauku - suure solvumise kätte võib selles maailmas äragi surra. Mõjuisikud piirduvad seni õnneks kohtukutsetega, verd valatakse vaid verbaalselt.
Malluka ja Kristina Pärtelpoja lõbusast klatšilaagrist alguse saanud sõnasõda on meelelahutusmeedias võtnud kolossaalsed mõõtmed. Hõlmatud on tohutu hulk inimesi - lisaks solvunutele on ju tarvis kiibitsejaid, kes lihtsurelikke hinnangute andmisel abistaksid. Tunnistagem, et järg läheb siin kergesti sassi. Ma ei mäleta enam absoluutselt, kes solvangumaratoni alustas ja mida ta siis nii väga ütles. Kuidagimoodi on sellest võrsunud ahelsolvumine, mis on nüüd otsaga jõudnud ühe staarsisulooja kannikate juurde (pole kindel, et mu jutu ilmumise aegu on see viimane asjade seis - muudkui eskaleeritakse). Üles on kaevatud ka vanad solvangud - kes enne teisele ise ütles, sel puuduvat praegu õigus solvuda. Igihaljas turuplatsil vaidlemise näide - võimatu on aru saada, kas kellelgi siin ka õigus on, nii et palju jõudu Eesti kohtusüsteemile, kui hagidega ähvardamised peaksidki kohtuasjadeni minema.
Solvumine kasvatab pangaarvet
Kuidas ühed noored inimesed küll nii palju solvata ja solvuda jaksavad? Neile oleks see nagu igapäevane töö, mis peab ju nõudma üksjagu vaeva ja energiat - teha meik, sättida kaamerat, mikrofoni ja valgust, nuuksuda endal siis see meik ebaõigluse ja kiusamise üle ägades maha, seejärel on vaja fännide ja vaenlaste reaktsioone jälgida, igaks juhuks ekraanitõmmiseid teha, viitsida neist uusi solvanguid välja lugeda ja ise kärmelt vastu solvata. Vahepeal on vaja suhelda juristiga ja vastata meedia küsimustele. Tihti tuleb päeva jooksul ette mitu sellist ringi. Mis elu see selline on?
Aga siis rändab mõte klatšiõhtutele, mille eest piletiraha kasseeritakse - mida rohkem solvunuid, seda kauemaks jätkub juttu. Mõned mõjuisikud tegelevad solvumiste süvaanalüüsimisega tasulistes blogisissekannetes - tasuta solvumine on nii eile päev. Solvumisorgiad meedias on puhas reklaam - sinust räägitakse, järelikult oled kuulus. Meedialgi on oma huvi: solvumisi kajastavad pealkirjad toovad klikke ja seeläbi reklaamiraha. Ning minagi, näete, saan leivakontsukese lauale - vuhin siin ju honorari eest solvumisteemalist kirjatükki! Tööstus niisiis missugune. Suur solvumisbisnis, kus võitjaid on rohkesti ja kaotajaid vist polegi (vabandust, aga sisuloojate vaimse häirituse teemasse suhtun skepsisega - sa ausalt ei saa kiusamise üle viriseda, kui oled ise teistele sama teinud, nii et tegelikult, arvan, on asjaosalised üsnagi blaseerunud ja vaimse tervise teema paistab rohkem nagu mängu kohustuslik osa).
Peaks ehk eeskuju võtma?
Vastandumisel ja solvumisel püsti püsijaid on lõpuks ju teisigi. Näiteks poliitikud - põhiline on kuulutada, kelle ja mille vastu sa oled ning kes on sinu arust loll. Arvamusavaldustes minnakse isiklikuks ja ajalugu teab riigikogus maha peetud lööminguidki. Kunagi olid kirjanike vaenud ka tavaline kõneaine, kuigi Eesti on selleks vist kogu aeg liiga väike olnud. Kirjanik on ju esimene inimene, kes teab, et kuni pole antikangelasi ja konflikte, pole ka mingeid lugusid jutustada. Olen lugenud, milliste koloriitsete sõimusõnadega on teineteist avalikult kostitanud Pulitzeri võitjad ja nobelistid. Madal, väga madal, võiks noomida, aga selline see inimloomus ongi. Me ei viitsiks BSH ja Malluka kismadest lugeda, kui nendega üldse samastuda ei suudaks.
Hirmus hakkab siis, kui päriselt kurjaks minnakse. Ma ei hakka siin nimesid välja tooma, aga minu meelest on meil sotsmeedia sangareid, kes saavad ise aru, et kõik on vaid üks suur mäng, aga ka neid, kes ei saa. Vot nemad on hirmuäratavad. Näiteks hämmastab mind järjepidevalt üks inimene, kes ühelt poolt pidevalt rõhutab, et sotsiaalmeedias näeme vaid tema loodud tegelaskuju (ta kipub seda eriti tegema siis, kui on mingi jamaga hakkama saanud), aga oma tegelaskuju pihta saadetud kriitikat näib ta samal ajal väga isiklikult võtvat. Päris nii valikuliselt end oma kuvandist distantseerida ikkagi ei saa: kui ise peaksid vastutama, oled “tegelaskuju”, aga sulle sobivatel hetkedel jälle loobud maskist ja halised, et julmad inimesed on haavanud su lihtsurelikku hinge? Su jälgijad satuvad nõndamoodi ju segadusse, mis siis on lubatud ja mis on piiride ületamine.
Ega meelelahutuslikumat sorti vaenul ju midagi häda ole. Vahel soovin, et kultuuriinimesed konflikti ja intriigi vähem kardaksid - tunduksime siis ehk meiegi suured ja tähtsad ning täidaksime kogu meedia. Samas jälle, nagu ühest välismaisest artiklist lugesin, olla just sotsiaalmeedia vimmapidamise ja rafineeritud solvangukultuuri ära rikkunud. Mis oli vanasti haritlaste privileeg, sest ainult neil oli avalikule tribüünile juurdepääs, kuulub moodsal ajal rahvale, aga lumpen teadagi on labane. Mine siis võta kinni, mis on halb, mis hea ja kellele on see kõik kasulik. Fakt igatahes, et paljud on nüüd solvunud.
