Teed sa artistidele tihti niimoodi kinke, joonistad plakateid ja võtad selliseid asju kaasa?
Kunagi ma tegin rohkem. Enam mitte väga. Võib-olla plakati teen.
Kas saali üldse tänapäeval lubatakse plakateid?
Jah, jah. Need on väga popid, eriti, kui see ongi osa kontserdist – näiteks Harry Stylesi puhul, ta valiski plakati järgi, kellega ta rahva hulgast suhtlema hakkas. Ja samamoodi Beyoncél on üks laul, kus ta plakatilt loeb inimese nime ja siis laulab seda nime loo sees. Siis sul on publikus ikka plakatite meri.
Sa oled nii lähedal olnud artistidele – pea esimeses reas iga kord. Mis on selline keskmine piletihind, et nii lava ette saada? Ja mis on kõige kõrgem hind, mis sa maksnud oled?
Kõige rohkem maksingi vist Beyoncé Renaissance'il – 350 eurot. Ma seisin Club Renaissance’is ehk lava ees oli nagu catwalk, seal oli ring ja sa said olla ringi sees, ta laulis väga palju otse mu ees.
Samas seal oli veel parem sektsioon, mis maksis vist 800 eurot ja veel sai ka lava peale istekoha osta – see oli 2000 eurot.
Ma tegelikult ei ole kogu summat kokku lugenud, mis aastate jooksul kokku läinud on. Kunagi olid kontserdipiletid muidugi odavamad – näiteks, kui Ed Sheeran Eestis käis, siis ma sain 30 euroga seisuala pileti. Samas mul mõnel kontserdil on olnud ka VIP-pilet ja see võibki olla 200-300 eurot.
Kas lava ette saamiseks on vaja VIP piletit? Kas need, kes päev varem maja ees ootavad, on siis kõik VIP-pileti omanikud enamasti?
Mõnel kontserdil ei olegi VIP-ala, kogu areen on üldpiletiga ja sellisel juhul ongi, et kes ees, see mees. Tullakse varem valmis. Ja siis oleneb ka sellest, kuidas kõik organiseeritud on seal. Kui ma käisin Dublinis Lana Del Reyl, seal oli katastroof.
Miks katastroof?
Me läksime juba eelmine päev kohale, kuna ma Twitteris nägin, et seal jagatakse järjekorranumbreid. Me siis mõtlesime minna sinna, korjata numbri ja koju minna. Me saime oma numbri, aga siis tuli välja, et tegelikult seal on veel kokku kolm erinevat järjekorda. Ehk siis oli suur segadus, et kes mis number on.
Milleks neid järjekorranumbreid üldse jagati?
See ongi selleks, et kui sa järgmine päev tuled kontserdile, siis sind numbrite järgi lastakse sisse. Siis sa ei pea ööd seal veetma. Näiteks see aasta Dua Lipal – ma läksin hommikul, mõtlesin, et seal on hull järjekord. Läksin sinna, istub mingi üks mees laua taga, annab sulle käepaela ja ütleb, et näeme kell neli. Ja siis saidki lihtsalt seni omi asju teha ja tulid kella neljaks tagasi.
Geniaalne! Kas see numbrite asi on mingi viimaste aastate nähtus? Ma ei ole isegi kuulnud sellest.
Iga kord kui ma olen käinud, ikkagi on numbrid – juba 2014 olid. See on selles mõttes hea, et siis kui keegi läheb vetsu või korra poodi, siis kõik teavad, et chill, ta on siin olnud. See ongi selleks, et rahvast taltsutada. No, muidu see oleks täielik kaos, veel suurem kaos.
Kas nende numbritega mingi järelkaubandus on ka tekkimas? Kas ostetakse-vahetatakse parema numbri vastu?
Seda ma ei ole kuulnud, ja ma arvan, et keegi ei vahetaks ka. Oletame, et keegi on number 200 on ja keegi on number 10. See number 10 ei vahetaks elu sees.
Kuidas umbes see protsess välja näeb kohapeal? Milline see päev siis hakkab olema sul, kui juba hommikul kohale jõuad?
Chillid seal, tutvud inimestega, kes ka seal on või kui oled kellegi koos, mängite kaarte või midagi sellist. Ikkagi sa vahepeal käid ju söömas ja vetsus ära, enne, kui uksed avatakse.
Ma ütleks, et kõige tüütum osa on see, kui jõuad lõpuks areenile sisse ja siis pead seal veel ootama. Sest uksed avatakse kell kuus, aga artist tuleb lavale ju alles kell üheksa.
Kui palju varem siis rahvas kohale tuleb?
Kusjuures riigiti on täiesti erinev. Mõnes riigis nad on hullud, tulevad päev enne. Samas, teises riigis võib ka olla suur artist, aga ikka ei tulda varem. Näiteks Rootsi on selline pigem, et väga hullult varem ei tulda. Ja Läti on samamoodi.
Aga kas muidu on inimesed täiesti telkidega seal areeni ees ja matkatoolidega istuvadki?
Just.
Kus te üldse vetsus saate käia? Kas seal on pandud spetsiaalsed kohad selleks?
Noh, Dublinis näiteks olid välikäimlad, aga tavaliselt ei ole. Näiteks Stockholmis on sul põhimõtteliselt kolm kõrvuti areenat – Avicii, Tele2 ja Annexet areena koos. Nende kõrval on kaubamaja, saad seal käia.
Mis seal areeni ümbruses siis on? Kas on täitsa festivali vaib, söögiputkad-värgid või on lihtsalt tühi tänav?
Tühi tänav, jep! Aga mõnikord merchiputkad (fännitooted – toim.) on juba väljas. Kui on mingi suurem artist nagu Taylor Swift või Harry Styles, siis merch on juba päev või kaks varem üleval areeni ümber. Taylor Swifti puhul oli see, kui oli VIP pilet, siis sai VIP merchile ka päev varem järele minna, kuna see oli selline suurem kastike, seda ei viitsiks ju kontserdi ajal tassida.
Kas ise ostad ka merchi tavaliselt või sind pigem ei huvita see?
Pigem ostan, jaa. Mulle meeldib eriti, kui on mingi sellele linnale eksklusiivne asi. Näiteks Beyoncé Renaissance tuuril oligi kirjas Stockholm ja kuupäev – siis on näha, et käisin just seal. Aga ma põhiliselt vaatan disaini järgi. Mulle meeldivad hoopis teistsugused, omapärased merchid, mitte nii väga tavalised pildiga T-särgid. Miley Cyrusi puhul ma ostsin näiteks tema näoga retuusid.
Mis need hinnad on merchi puhul?
Pigem kallid nüüd. Vanasti oli T-särk selline 35 euri, nüüd ta on ikka 50.
Ütle, palju sul üldse merchi on kokku, kas sul on täitsa kapitäis merchi, nagu...
Noh, T-särke on ikka mingi 20 kindlasti. Ja pusasid on ka mingi... ma ei tea, kas päris kümme on, ei ole vist päris kümme. Aga noh, mul on Miley Cyruse asju vist kõige rohkem – kaks crewnecki, mis on ilma kapuutsita. Ja siis on kolm pusa vist. Ja mul on Lady Gagalt ka üks pusa.
Samas mulle meeldib ka üks John Mayeri särk, ta on just sellise vintage vaibiga. Ta natuke juba mureneb. Aga mulle just meeldib see, et ta nagu... ei ole enam nii puhas. Aga noh, ma vaatan merchi ka selle järgi, et kas see on tulevikus rohkem väärt või mitte.
Ehk sa plaanid neid edasi müüa, kui peaks kunagi raha puudu jääma?
Võib-olla.
Nii, aga mis siis edasi saab, kui sa jõuadki sinna sisse lava ette? Mis su rutiin siis on?
No, siis me chillime veel. Me lihtsalt räägime teiste fännidega ja loodetavasti meil on mingi snäkk või vesi ka.
Ostate kohapealt või võtad juba parem kaasa?
Ma võtan lihtsalt mingi batoonikese endale kotti. Ja vett annavad turvamehed siis.
Päriselt annavad? Lihtsalt jagatakse või?
Jaa, vähemalt 10 esimest rida ikka saavad. Võibolla seda antakse tahapoole ka, aga ma ei oska öelda, kui taha nad jõuavad sellega. See on väga hea, sest seisad ju mitu tundi seal.
Kas sul tuleb äkki veel pähe selliseid väikeseid eripärasid, mida inimesed ei pruugi teada, kes nii suurtel kontsertidel käinud pole?
Rootsi areenidel on näiteks kõik kotid ära keelatud. Aga üldiselt on see kusjuures igal areenil erinev. Ma alati googeldan igaks juhuks seda areeni enne.
Mul oligi eelmine aasta juhtum Rootsis, kus ma ikkagi kuidagi ei mäletanud, et seal pole ükski kott lubatud. Ma mõtlesin, et väikse kotiga äkki ikka saan. Enne uste avamist ma sain aru, et pagan, ei saa ju! Ja siis ma pidin leidma koha, kuhu ma oma koti saaks panna. Seal oligi mingi riidehoid, aga see avati samal kellaajal, kui avati uksed. See oli nii nõme, sest mõtlesin, et nüüd ma kaotan oma koha. Aga seal oli üks teine tüdruk, kes ka samamoodi oli võtnud koti kaasa. Ja siis ma võtsin meie mõlema kotid, viisin need riidehoidu ja tema läks võttis koha. Seega on vaja päris täpselt ikka eeltööd teha. Sul on endal mugavam siis.
Kui palju sa vaatad enne internetist videosid, et milline show on ja nii edasi… Kas sa pigem tahad jätta kõik üllatuseks või valmistud ette?
Ei, ma pigem ikkagi vaatan. Sellepärast, et kui mul on seisukoht, siis ma ikkagi tahan teada, kus mul kõige mõttekam on seista. Muidugi see oleneb sellest, millal minu kontsert on. Noh, näiteks Beyoncé puhul see Rootsi kontsert oli terve tuuri kõige esimene. Ehk siis seal oli see, et sa ei saagi midagi ette teada. See oli tegelikult väga äge kogemus. Kõik kogesid seda täiesti esimest korda. Sinna tulidki inimesed USAst, Brasiiliast, igalt poolt kohale.
Kui palju sa seda erinevust tunnetad, et kui on istumisega kontsert versus seisukoht, kumba sa ise eelistad? Mis on plussid-miinused?
Ausalt öeldes, ma käisin alles eelmine aasta esimest korda istumisega kontserdil. See oli siis, kui käisime kaks korda Taylor Swifti vaatamas. Esimene päev me seisime ja teine päev me istusime. Istumisega see on väga äge eriti staadionikontserdi puhul, sest sa näed kogu produktsiooni. Aga ma väga hindan seda nii-öelda lähedat interaktsiooni selle artistiga. Et sa ei vaata ekraani pealt.
Kas sul on olnud ka negatiivseid kogemusi, pettumusi? Kas oled tundnud, et seisid-ootasid ilma asjata päev läbi ja kontsert ise lõpuks jättis külmaks?
Ma väga valin ikkagi, kuhu kontserdile ma lähen. Kuna enamus neist toimuvad välismaal, siis ma ikkagi väga mõtlen enne läbi. Võib-olla kõige halvem kontsert oli... Melanie Martinez.
Mille poolest?
Esiteks ta oli halb laivis. Ta kasutas häälel vale tehnikat ja väsis ära kohe. Eks tal kontserdi lõpuks põhimõtteliselt häält väga polnudki. See oli selline kontsert, kus tema soojendusesineja oli parem kui tema – Naaz, üks väga hea Hollandi alternatiivartist.
Kas oled soojendusesinejate hulgast ka uusi lemmikuid leidnud või kas on keegi pärast ise plahvatanud ja kuulsaks saanud?
Jaa, näiteks Anderson.Paak soojendas Bruno Marsi. Ma ei teadnud temast mitte midagi siis, aga pärast seda laivi avastasin, et ta on mega-mega äge. Ja Katy Perryt soojendas Charli xcx. Aga noh, siis ta laulis alles “Boom Clapi”...
Näiteks veel sel aastal ma käisin vaatamas Father John Mistyt, kes on üks mu kõige lemmikumaid artiste, tegelikult. Ta on alternatiivne artist, ütleks, isegi rock-folk alternatiiv. Tema soojendusesineja oli ka väga hea, üks... Butch Bastard on ta nimi, USAst. Ja tal on ainult 3000 jälgijat Instagramis.
Temaga oli naljakas seik ka. Ma käisin kahel kontserdil, Rootsis ja Berliinis. Rootsis ma ostsin ta vinüüli ja ta pani juba oma autogrammi sisse. Aga siis tal ei töötanud PayPal ja ma ei saanudki maksta. Ma ütlesin talle, et tegelikult ma tulen ülehomme Berliini ka. Aga noh, ma ei tea, kas ta uskus või ei, igatahes oli ta nõus. Ja siis ma läksin Berliini ja ta tundis mu ära! Ma maksin talle tagasi lõpuks. Huvitav, et ta niimoodi usaldas, samas ma ei oleks täiesti niisama ju öelnud, et ma tulen ülehomme lambist Berliini tulen.
