Kui sa ei räpiks, siis mis oleks su teine eneseväljendusviis?
Ma oleksin üsna kindlalt täiskohaga mingil muul looval ametil. Ma toitun tähelepanust – seega teeksin ilmselt videoid, kas lühiformaadis nagu TikTok (mida ma juba niikuinii teen), või pikemas formaadis nagu YouTube. Võib-olla töötaksin kusagil loovagentuuris või teeksin omaenda agentuuri ja juhiksin seda.
Kas sa teed muusikat pigem endale või teistele?
Mõlemat – ja väga teadlikult. Albumeid teen tihti eelkõige endale: võtan seal kokku viimaste aastate mõtted ja kirjutan oma emotsioonid ridadeks. Singlid on – mitte alati, aga sageli – rohkem massidele ehk popmuusika. Mulle meeldib väga popmuusikat luua ja teen seda samuti väga teadlikult. See pole ilmtingimata “hingele”, aga see hoiab mind elavamana... Kui loon uue tüki originaalmuusikat, mis inimestele tõesti peale läheb, siis see on parim vastus mu sisemisele kriitikule, kes küsib: “Kas minu muusika läheb ikka inimestele peale?” Päeva lõpuks teen siiski muusikat, mida ma ise tahan kuulata.
Viimane rida, mille kirjutasid ja mis pani sind ennastki mõtlema?
Ma panen siis ühe terve salmi, midagi humoorikamat.
“oh see armastus (pagan) ta saab olla jõle petlik
kui tundub, et läheb hästi, siis on eos kõik tegelt pekkis
nagu jalapäeva lõpus teeksid 30min treppi
jooksed ringe, viipad jooke, lõpuks ikka ei saa k-”
Ega see nüüd mõtlema ei pannud ju ausalt öeldes, sest kõige üle ei peagi mõtlema.
Kui saaksid ühe oma loo panna igaveseks mängima Elva rongijaamas, siis millise valiksid ja miks?
“Sa ei tea mitte kedagi.” Kui ma mõtlen EHHF-i peale, siis see laul tuleb alati esimesena meelde. Ma mäletan, kui ma seda laval esitasin. Mäletan, mis riided mul seljas olid. Mäletan, et reket oli lava kõrval, kuulas minu esinemist ja just seda laulu. Mäletan ka, et ta jagas hiljem seda oma Instagrami story's, kui ta EHHF-ilt tagasi sõitis. Mul on tunne, et see laul võikski seal Elva rongijaamas igavesti – ja isegi pärast maailma lõppu – mängida.