INTERVJUUSuure südamega popstaar Dagny: "Mõtlesin, et see aasta puhkan tuuritamisest. Aga siis sain äkki kõne: kuule, sa lähed Justin Timberlake'iga tuurile!"

Tere tulemast Eestisse, Dagny! Kas sa oled siin varem käinud?
Aitäh! See on tegelikult mu esimene kord siin. Ma üritan alati teha nii, et kui satun kuhugi uude kohta, siis vähemalt joon kiire kohvi või käin väikse tiiru linna peal, et mingi esmamulje saada. Aga täna pole see kuidagi õnnestunud. Inimesed on mulle rääkinud, et siin on väga ilus, aga siiani olen näinud ainult selle kauni kontserdipaiga sisemust. 

Mida sa enne siia saabumist Eesti kohta üldse teadsid?
Ausalt öeldes, mitte eriti palju. Aga minu puhul teeb see asja isegi huvitavamaks. Mulle meeldib tulla uude kohta täiesti avatud meelega ja minna vooluga kaasa. Muidugi on tore, kui keegi jagab soovitusi, mida süüa või kuhu minna, sest ma ei taha reisides käia samades poodides või süüa samasugustes kohtades nagu kodus. Kõige rohkem olin kuulnud seda, et siin on väga ilus, eriti teie vanalinn. Ja kuna Eesti on Soome ja Rootsi naabruses, siis on siin kindlasti ka kultuurilisi mõjutusi mõlemast suunast.

Tõepoolest, siit sõidab laevaga vaid umbes kahe tunniga Helsingisse.
No näed siis! Ma olen pärit Põhja-Norrast (linnast nimega Tromsø – toim.), kus lähimasse linna peab viis tundi sõitma.

Aga tuleme jutuga tagasi Tallinnasse. Sa esined eestlaste jaoks väga olulises paigas Lauluväljakul ja soojendad Justin Timberlake’i. Kuidas sa end tunned?
Ma olen väga-väga elevil! Esiteks juba see, et me üldse saime sellele tuurile… kui me end pakkusime potentsiaalseks soojendajaks, siis ma isegi ei osanud unistada, et see päriselt juhtub. Ja kui tuli kinnitav vastus, siis see oli suur rõõm: uus publik, võimalus Justinit soojendada ning lisaks veel see, et külastame nii palju linnu, kus ma pole kunagi käinud ega esinenud.

Me oleme üle kümne aasta tuuritanud, nii et tundus, et oleme juba igal pool käinud.

Me oleme üle kümne aasta tuuritanud, nii et tundus, et oleme juba igal pool käinud, aga nüüd on jälle kõik uus ja põnev. Ja seni on kõik olnud super: publik, kohad, toit… kõik on nii tore. Olen täiega elevil!

Mis sul peast läbi käis, kui said teada, et oled valitud Justin Timberlake’i soojendusesinejaks?
Noh, eks kõigepealt ma olin meeletult elevil. Ma arvan, et ma isegi hüppasin natuke ringi! Aga samas see oli esimene aasta alates 2016. aastast, kui ma regulaarselt tuuritama hakkasin, kus ma olin endale öelnud, et võtan pausi. Ma tahtsin rohkem aega stuudios veeta, töötan praegu uue plaadi kallal ja järgmine aasta tuleb juba niigi hullult tihe.

Ma mõtlesin, et see aasta puhkan tuuritamisest. Aga siis sain äkki kõne: kuule, sa lähed Justiniga tuurile.

Ma mõtlesin, et see aasta puhkan tuuritamisest. Ja see otsus oli tegelikult üsna vastuoluline, sest mulle tohutult meeldib tuuritada. Aga siis sain äkki kõne: kuule, sa lähed Justiniga tuurile. Ja ausalt öeldes oli see oli suur rõõm ja samas ka kergendus. Et nagu… “Jaa! Ma ikkagi saan lavale minna!” Kuigi ma olin just otsustanud, et ei lähe, siis see oli parim, mis sai juhtuda.

Nagu öeldakse: inimene teeb plaane ja jumal naerab.
Jaa, ma arvan, et kõige parem ongi võtta elu avatud meelega. Mulle meeldib, kui plaanid muutuvad, sest rutiin ei ole üldse minu teema.

Rääkides muutustest, siis sinu sound on aastate jooksul palju muutunud. Kuidas see areng on toimunud ja kas Timberlake on sind mingil moel ka mõjutanud?
Aus vastus oleks ilmselt see, et mind on kõige rohkem mõjutanud inimesed, kellega ma olen koostööd teinud. Enne 2015. aastat, kui ma andsin välja oma esimese singli „Backpackers“, oligi kogu asi pigem väga selline laulja-laulukirjutajalik: vaid mina ja minu akustiline kitarr. Aga ma tundsin kohe, et see ei lähe hästi kokku mu iseloomuga. Ma olen pigem aktiivne ja energiline inimene. Ja see mõte, et laval peab olema kuidagi hästi vaikne ja ettevaatlik… see ei tundunud õige.

Mulle meeldib lavale minna ja lihtsalt hüpata ja hullata, anda endast kõik. Ja üsna kiiresti sain aru, et tahan muusikas ka tempot tõsta. Aastatega läkski see indie-bändilik kõla rohkem süntpopi suunas. See juhtus üsna loomulikult, sest ma hakkasin töötama paljude Rootsi produtsentidega.

Viimastel aastatel olen aga jälle rohkem tagasi liikunud indie kõla poole, sest isiklikult kuulan ma peamiselt just indie-bände ja -artiste. Nii et see tundub üsna loomulik areng. Plaadil kõlab muusika popilikult, aga lives oleme rohkem nagu bänd. Ja kuigi ma olen sooloartist, siis laval on see selline ühine pingutus ja ma tahan seda rohkem ka stuudiosse üle kanda.

Kas sa oled juba Justiniga ka kohtunud? 
Ei ole veel. Ma loodan, et see juhtub, aga kindel ei saa olla. Ja ausalt öeldes, ma täiesti mõistan seda. Kui sa oled tuuril ja pead iga päev lavale minema, siis fookus ongi ainult selles, et anda endast maksimum. Inimesed on lihtsalt nii erinevad: mõni on hästi seltskondlik, mõni vajab omaette olemist, keegi teeb enne esinemist trenni, keegi lihtsalt puhkab. Kõigil on oma viis, kuidas keskenduda. See pole üldse alati nii, et kõik istuvad bäkkaris ja lobisevad. Mõni uitab rahulikult ringi ja mõni teine on nagu kuuvarjutus – sa ei näe teda enne, kui ta äkki lavale ilmub.

Nii et eks näis, kas me kohtume. Aga tema bänd tuli meie esimest kontserti vaatama ja nad olid tõesti väga armsad. Nad vaatasid show ära ja andsid väga head tagasisidet. See oli tõesti tore.

Lähme nüüd ajas veidi tagasi. Lugesin, et ka su vanemad on muusikud. Millal said aru, et tahad nende jälgedes astuda?
Tegelikult üsna hilja. Muusika oli mul lapsepõlves kogu aeg olemas, see oli meie pere igapäevaelu osa. Aga tead ju küll, et kui sa oled laps, siis sa ei taha tegeleda asjadega, mis tunduvad liiga tavapärased. Pigem unistad kõigest muust. Mul oli lapsena igasuguseid veidraid unistusi, aga mitte kordagi ei mõelnud, et minust võiks saada muusik.

Kurat, ma hakkan vist vanaks jääma. Aga tead mis, mulle tegelikult meeldib vanemaks saada, nii et kõik on hästi.

See tunne tuli palju hiljem. Alles siis, kui ma olin 14, 15 või 16. Naljakal kombel sain tõuke sellest, kui nägin ühte videot. Kas sa tead Eva Cassidyt? Ta oli selline hästi siiras laulja ja laulukirjutaja ning ma juhtusin teda nägema telekast. Jah, päriselt nuppudega telekast, mitte YouTube’ist! Kurat, ma hakkan vist vanaks jääma. Aga tead mis, mulle tegelikult meeldib vanemaks saada, nii et kõik on hästi. Igatahes selles videos istus ta pubi nurgas ja laulis. Ja see, kuidas ta kõlas… see liigutas mind väga. See hetk tekitas minus esimest korda tunde, et tahaks ise ka muusikat kirjutada.

Ja eks see 15-aastane mina oli palju emotsionaalsem ja dramaatilisem, nagu selles vanuses ikka. Koguaeg olid mingid tõusud ja mõõnad, armumised ja lahkuminekud. Kõik need tunded vajasid väljundit ja minu puhul oli selleks muusika.

Mis on kõige parem nõuanne, mille su vanemad on sulle andnud ja mida sa oled neilt õppinud?
Ma arvan, et see, et ma olen kõrvalt näinud oma vanemate tõuse ja mõõnu, on mind palju õpetanud. Ma arvan, et kõige olulisem, mida ma neilt õppinud olen, on see, et kui sa tahad muusikat teha, siis see peab tulema puhtalt armastusest muusika vastu. On hetki, kus kõik läheb suurepäraselt ja siis teine kord ei lähe üldse nii, nagu oled lootnud. Aga ainus asi, mis sind pikas plaanis selle juures hoiab, ongi su enda sisemine soov ja armastus muusika vastu. Kui sul seda pole, siis on päris raske seda rada käia.

Kui sa tahad muusikat teha, siis see peab tulema puhtalt armastusest muusika vastu.

Ma tean, et see kõlab nagu täielik klišee, aga paljud artistid maadlevad sellega, et nad ei usalda iseennast. Aga tegelikult pole muusikas olemas ühte õiget või valet teed. On ainult küsimus: kas see, mida ma teen, tundub mulle õige? Kui sa ei usalda oma kõhutunnet, siis polegi sul millegi peale nõjatuda.

Tundub, et su kõhutunne peab paika, sest sa tegid 2016. aastal oma debüütsingliga korraliku läbimurde. Millal ja kuidas said ise aru, et oled läbi löönud? Kas sul tuleb mõni konkreetne hetk meelde?
Tegelikult on see kõik olnud aeglane ja stabiilne protsess, kuigi „Backbeati“ ilmumisega muutus päris palju üsna kiiresti. Aga selleks hetkeks olin ma juba kümme aastat muusikat kirjutanud ja esinenud. Ja isegi pärast „Backbeati“ polnud see nii, et kohe mängisime festivalide peaesinejana või täitsime suuri saale. See kõik tuli samm-sammult. Iga aasta tekkis veidi rohkem publikut, saime veidi suurema lava ja veidi rohkem võimalusi.

Ja ma olen selle üle tegelikult väga tänulik, et see ei juhtunud üleöö. Ma arvan, et just tänu sellele olen ma saanud artistina areneda. Aga „Backbeat“ oli kindlasti hetk, kus kõik muutus, sest järsku lendasime New Yorki ja Los Angelesse ning allkirjastasime lepingu suure plaadifirmaga. Ma teadsin kohe, et ma ei taha olla “one hit wonder”. Kui mu teine lugu „Fool’s Gold“ tuli välja, siis oli see suur kergendus, et mu esimene lugu ei jäänud ainukeseks hitiks.

Mulle väga meeldib, kuidas sa räägid, et kõik on tulnud sammhaaval. Samas ma kujutan ette, et tänaval musitseerimine on ikka hoopis midagi muud kui tänaõhtune kontsert, kus esined ligi 50 000 inimesele. Ma arvan, et see näitabki su ehedust, sest väliselt on palju muutunud, aga seesmiselt oled sa ikka sama vana hea Dagny.
Jaa, mu suhtumine pole üldse muutunud. Ja neid ägedaid hetki on olnud nii palju… Mäletan, kui me läksime esimest korda bussiga tuurile, see oli täiesti vau-moment! Magad bussis, ärkad bussis, elad nagu täiesti omas mullis. 

Võib-olla oligi see üks neist hetkedest, kus esimest korda tundsid, et oled läbi löönud?
Jah, tõepoolest! Haha, väga lahe.

Aga mida sa soovitaksid alustavatele artistidele? Ja mida sa ütleksid noorele iseendale tagantjärele, julgustuseks?
Esiteks, ma arvan, et see on rohkem eluline õppetund kui lihtsalt artistinõuanne, aga... nii lihtne on raisata tohutult aega muretsemisele. Mis saab? Mis ei saa? Kuhu ma jõuan? Ja siis küsivad ajakirjanikud veel ka: „Kus sa viie aasta pärast tahad olla?“

Ära muretse, mina ei küsi.
Ma olen selle eest tõesti tänulik, sest mul pole ausalt öeldes aimugi! Ja ma arvan, et siin tulebki mängu see, et sa pead õppima usaldama oma kõhutunnet ja oma otsuseid. Tee oma valikud ja sinu teekond kujunebki samm-sammult ise.

See mõte, et kõik juhtub üleöö on müüt. Pigem proovi leida rõõmu kogu protsessist. See teekond ise ongi see kõige väärtuslikum osa.

Aga kui ma peaks midagi soovitama, siis õpi oma kunsti läbi ja lõhki, kirjuta nii palju muusikat kui saad, esine nii palju kui võimalik. Just need kogemused, kui sa oled laval ja midagi läheb täiesti viltu, õpetavad sind kõige rohkem. Kui oled piisavalt kordi sellistes olukordades olnud, oskad juba rahulikult toime tulla.
See mõte, et kõik juhtub üleöö on müüt. Pigem proovi leida rõõmu kogu protsessist. See teekond ise ongi see kõige väärtuslikum osa.

Sa mainisid, et vigadest õpitakse. Kas sul on midagi täiesti pekki ka läinud?
Haha, noh, meil lagunes näiteks tuuribuss ära!

Kas see juhtus samal tuuril, millest sa just rääkisid?
Ei, see oli eelmisel suvel. Me pidime järsku Belgiast mingisse kohta Prantsusmaal jõudma kindlaks ajaks, lennukiga ühte lennujaama, sealt veel autoga edasi... ja noh, pead olema lihtsalt valmis, et kõik võib järsku muutuda.

Artistidel on illusioon, et plaadifirmadel on kõik vastused olemas. Tegelikult ei ole kellelgi neid vastuseid. Seega parem usalda iseennast.

Ma lisaks veel eelmise küsimuse juurde, et kui ma peaksin midagi nooremale endale ütlema, siis seda: tihti on artistidel see illusioon, et plaadifirmadel on kõik vastused olemas. Tegelikult ei ole kellelgi neid vastuseid. Seega parem lihtsalt usalda iseennast.

Ja kui ühel hetkel tunned, et muusika ei anna sulle enam midagi, siis võib-olla on aeg midagi muuta. Proovi uut kõla, võta ette uus suund või õpi kasvõi mõni uus pill selgeks. Aga kui sa päriselt tunned, et see, mida sa teed, teeb sind õnnelikuks, siis tuleb lihtsalt edasi minna ja mitte pooleli jätta. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes taandubki kõik sellele.

Dagnyl ilmus hiljuti ka lühialbum "ELLE", kuula seda SIIT ja tutvu tema parimate paladega Spotifys!