"Täielik lapsepõlvetrauma!" Tuntud eestlased avaldavad kodumaised filmid, mis neid lapsena hirmutasid ja rõõmustasid!

Muusik Valge Tüdruk ehk Elina Masing mäletab eredalt, et ema juhtis teda eemale filmi "Klass" vaatamisest. "Ema otsustas, et ma ei peaks seda filmi vist veel vaatama," räägib ta ning tajus, et filmi süžees on midagi, mida ema ei pea nii noores eas lapsel sobilikuks vaadata. "Tavaliselt me vaatasime kõiki filme koos," tõdeb ta. 

"Kui me lõpuks vaatasime esimest korda, siis sain aru, miks väga noored inimesed või lapsed ei peaks seda vaatama. See on väga tõsine, provokatiivne ja toores," selgitab ta. Küpsedes on film aga kõnekaks kommentaariks, mida võiks eneses peegeldada nii noored inimesed kui lapsevanemad. "Ma arvan, et mingist vanusest on see väga tähtis vaatamine. See on hea film kui sa oled valmis selleks, millest see räägib," usub Elina. 

Sarnastel teemadel keerleb ka filmi "Fränk" sisu, mis on alles äsja kinodesse jõudnud, kuid juba palju publiku kiitust teeninud. "Ma käisin seda just kinos vaatamas - see oli ka rets film, aga minu jaoks ei olnud see nii traumeeriv, see ei olnud nii otsekohene. Mulle meeldis, et teema on sarnane, aga samas räägitakse hoopis teistmoodi," sõnab muusik ning lisab, et selliseid kõnekaid filme ootab ta Eesti filmimaastikule väga ning loodab, et teemad ja käsitlusviisid aina mitmekesistuvad. 

Kui rääkida filmidest, millega kohtumine mõjus lapsepõlves pigem hirmutavalt torkab lauljannale ja modellile Maribel Väänale pähe kohe kaks ideaalset näidet: "Kunksmoor ja kapten Trumm" ja "Nukitsamees". "See on täiesti lapsepõlvetrauma" Kõik lapsed said väga hästi aru, et ei tohi kodust välja minna, ilma, et teaksid kuhu lähed, muidu pannakse metsa," naeris Maribel. "Nüüdseks ma idoliseerin Kunksmoori, aga toona oli ikkagi natuke hirm," räägib ta, et just visuaalne maailm tegelase ümber oli see, mis lapse avali silmade ja mõistuse jaoks kõhedana mõjusid. "Kui vaatame üldse tollel ajal tehtud Eesti filme või sarju, võtame näiteks "Mõmmi aabitsa" - seal on õudsed näod maskidega, aga kõik fännasid. nüüd vaatad tagasi ja mõtled, et kuidas ma sain sellist asja vaadata!" naerab ta. 

"Natuke on Eesti filmides alati olnud halli ja kurba, natuke õudset - hirmutame lapsi ikka natuke ka, aga samas hoiame piisavalt, et nad ikka edasi vaataksid," peegeldab Maribel. 

Lauljanna An-Marlen süttib küsimusest Nukitsamehe kohta ning tõdeb: ""Nukitsamees" oli tõesti üpriski traumeeriv, aga ta oli omaette väga lahe!"

An-Marleni mälusoppidest kerkivad katkendlikud mälestused ETV lastesarjast "Kikerikii". Selle tunnusmeloodia on tal tänaseni elavalt meeles, kuid kõige rohkem on talle meelde jäänud rott, kes käis Vetevanaga asju ajamas. "Mäletan, et kui see Vetevana tuli, siis see oli hästi hirmus," naerab ta. 

Õnneks on lapsepõlvest kaasa tulnud ka üks selline mälestus, mis tõstab tuju ka täiskasvanuna. "Mulle tuleb esimese asjana meelde "Leiutajateküla Lotte". See viib mind tagasi minu lapsepõlve," rõõmustab ta ning lisab, et õnneks on kodumaisest kinokunstist leitud lemmikute nimekiri nii pikk, et neid kõiki ei ole võimalik esimese hooga kohe üles loetledagi. "Mul on väga hea meel Eesti filmimaastiku üle - on olnud nii lõbusaid filme kui ka väga tõsiseid teemasid, mis on väga olulised ja aktuaalsed."

Andrei Zevakin ja Kelli-Karita Jefimov leidsid oma ühise lemmiku möödunud aastal ilmunud mängufilmis "Elu ja armastus", mis põhineb A.H. Tammsaare samanimelisel romaanil. "Oli täpselt selline moment, et ei tea, kas viitsib vaadata - pigem vaataks ikka mingit Netflixi. Aga siis mõtlesime, et okei, vaatame ja tõesti - vau! Nii head asja tehakse meil ka!" kirjeldas Andrei elavalt. 

"Kogu see nostalgiahetk oli nii hästi kinni püütud ja sõjaaeg. See süžee ka, see mees, kuidas ta seal naisi ümber sõrme keerutas ja kuidas naised langesid sinna lõksu. Tundus, et see võibki olla päris elu. Mulle meeldivadki rohkem filmid, mis on realistlikud. Elulises mõttes, mis räägivad päris teemadest," selgitas ta. 

Karita nõustus, et ka tema meelest oli "Elu ja armastus" üks suurepärane film ning väga meeldis vaadata ka sarja "Reetur". 

Kui uurida räppar Mäxilt, milline Eesti film on tema jaoks olnud hirmus, vastab ta humoorika kriitikaga: ""Jan Uuspõld läheb koju" oli päris hirmus," naerab ta ning lisab, et talle film ei meeldinud. 

Pettumus oli suur, sest filmi mõttelisele teisele osale eelnenud esimene "Jan Uuspõld läheb Tartusse" oli noormehe jaoks kasvades väga tähtis. "See kujundas kindlasti minu iseloomu ja mind inimesena," tõdeb ta. 

Muuhulgas argumenteerib ta, et sai mõlema filmiga kohtuda ilma seda ümbritseva eelarvamuseta ning film "Jan Uuspõld läheb Tartusse" on alles ajapikku kujunenud kultusfilmiks ning seeläbi ka veidi leebema kriitika. "Inimestel on mingi nostalgia, mis teeb selle filmi nende jaoks ägedamaks. Mina olin 6-7 kui see film välja tuli, mul puudub igasugune nostalgia. Ma nägin nii seda kui ka teist osa esimest korda täiskasvanuna. Ma ei tea, mis neil valesti läks," kehitab ta õlgu. 

Õnneks on lähiajal ilmunud ka sellised Eesti filme, mis on Mäxi jaoks kohe parimate filmide edetabelisse vupsanud. Näiteks "Emalaev" ja "Fränk". 

Keili Sükijainen puhkeb "Nukitsameest" ümbritsevate eriilmeliste ja kohutavate mälestuste kirjelduste peale naerma: "See oli ka minu rõõmsa 90ndate lapsepõlve osa. Aga mina ei ütleks, et see hirmus oleks olnud."

Sügavama jälje on jätnud aga hoopis üks teine Eesti kultusfilm: "Lapsepõlves ja noorena meeldis väga "Nimed marmortahvlil". Nüüdisaja teostest toob ta muuhulgas esile ka näiteks "Savusanna sõsarad". 

Oma lapsele on Keili aga juba ette näidanud kultusliku telelavastuse "Armastus kolme apelsini vastu", millest kuuldud tsitaate tsiteeritakse tänapäevani. Keili tunnistab, et ei jõua ära oodata, mil laps kuuldud naljade peale ka naerma hakkaks!