SUUR INTERVJUUAnt Nurhan: inimesed ei tea, miks nad midagi armastavad

VELLO VILJANDIST
Kirjeldan Antile, et viimase aasta jooksul on mind mõneti häirinud, kuis kõik intervjuud on pöörelnud vaid selle üle, milline on tema kultuuriline taust. Ma ei kujutaks ette, et mõnest Eesti muusikust paneksin järjepidevalt kirja lauseid, mis rõhutaks: eestlane. See röövib silmapaistvalt artistilt väga palju ja muudab nüansirohke inimese väga üheplaaniliseks. Keegi meist pole enda moodi, või armastatud lähedaste poolt, selle pärast, mis rahvusest me oleme. Inimlikus plaanis kerkib see aspekt me identiteedist esile alles viimaste seas.
 
Ant näib nõustuvat ning kirjeldab mulle oma huvi näiteks moekunsti ja juuksuritöö vastu ning toob põnevaid paralleele ka oma aastatepikkuse tööga turunduses. Kebabirestorani avamise kohta ei küsi ma temalt kordagi, aga suures soovis vältida juba tüütuks muutunud teemasid räägime me ikkagi Türgist, kuid sel korral hoopis Türgi päritolu Eesti muusikuga. Nii nagu Pillega Põlvast, Velloga Viljandist.
 
Ant tunneb, et oma pikalt oodatud karjääri alustas ta muutuva maailma veerel. Sellega on tüütu koos toimida, kuid ta mõistab täiesti, et trendide vastu võitlemise asemel tuleks sealtki leida hõbeserv ning anda publikule seda, mis teda teistest eristab - tema mõtted ja visioon. Persoon. Hing inimkoore sees. Mõtiskledes selle üle, miks intervjuud temaga tihti pelgalt ta kultuurilise tausta ümber keerlevad kirjeldab ta tabavalt: “Ma arvan, et mu vokaal ja hääl on huvitavad, aga see ei ole tänapäeval piisav. Seisame uues maailmas, on TikToki ajastu. Inimeste tähelepanuvõime on väga lühike.” 

“Mul on väga stabiilne pereelu. Mul ei ole mingeid skandaale pakkuda. Olen mõelnud, mida on mul pakkuda? On see muusika?” jagab Ant. Vastus näib ilmselge, kuid sealgi on juba järgmised küsimused: “Kas kirjutada lugusid, mis võiksid töötada raadios või kirjutada hoopis südamest ja loota, et see töötab?”.
 
Ant on tänulik, et selliste valikute tegemine ootab teda ees veidi hilisemas karjääris, sest koostöö Universal Musicuga on tema jaoks pehmeks maandumiseks kirkasse meelelahutusmaailmasse. Saab julgelt katsetada ja koguda momentumit, et ühel päeval langetada juba julgemaid otsuseid. Kindlus on aga selles, et hingetut muusikat, mis pelgalt erinevatele kontodele numbreid rullib, Ant teha ei kavatse ning piisav vabadus tänases koostöös on andnud talle võimaluse leida kuldne kesktee.
 
Viis, kuidas Ant oma muusikat loob, on väga kõnekas. Ta mõtleb juba eos, millise meediumi läbi pala kõige kirkamalt õide võiks puhkeda. Ta kujutab selle esitlust laval või visuaali, mille muusikavideona ühes lauluga publikuni paiskab. “Alati mõtlen, et muusika peaks olema nagu elu. Kui esitaja olen mina, siis pean mõtlema, mis on minu trump? Ma tahan anda inimestele tõdemust, et pagan, see ongi ausalt nii. See aga nõuab, et inimene peab minu muusikat väga ilusasti kuulama,” räägib ta. TikToki ajastu Anti hingesoove ei teeni.
 
“On väga riskantne kirjutada sellist lugu nagu “Tomorrow Never Comes”. Usaldan inimestele, et nad siin TikToki ajastus kuulavad seda ja annaksid sellele täies pikkuses tähelepanu. See tähelepanu tuleb võtta siis kui laval seisad, mil moel seda esitan ja mida ma seda tehes tunnen,” räägib ta, et Eesti Laulu võistluslugu sündis eos visiooniga sellest, milline potentsiaal plahvatab selles publiku ees seistes.

“Inimesed ei saa aru, miks nad midagi armastavad,” sõnab ta tähendusrikka mõttetera. See mõte kerkiski Antis eeskätt TikToki ja teiste lühiformaatide edukäigu valguses. 30 sekundit stimuleerivat sisu uputab aju dopamiini. Sünnivad võõrdunud, dissotseeritud seosed ja populaarseks kerkivad teemad, inimesed, muusika, mille sisu ei oska vaatajad tegelikult mõista ega eneselegi selgitada, miks miski meeldib. Ant usub, et inimesed peaksid mõistma või vähemalt mõtlema selle peale, miks nad midagi armastavad.
 
“Ma ei tee seda endale, et olen haiglaselt huvitatud sellest, mida teised arvavad või teised teevad. Minu jaoks on oluline olla just vastupidine,” kirjeldab Ant, kui uurin lähemalt, miks ta peab oluliseks, et inimesed teaksid, miks nad midagi või kedagi armastavad. “Mul on oma maitse, mis on kõikidest arvamustest üle. Mind ei huvita, mida sina minu kohta mõtled, mind huvitab, mida Ant arvab,” sõnab ta ning selgitab, et tegemist ei ole mitte kangema kraadi ükskõiksusega, vaid pigem hierarhiaga sellest, millistele mõjutustele ta väge anda otsustab. Anti arvamus on alati esikohal, sest see on Anti elu.
 
“Ma pean igal sammul endaga kokkuleppe tegema,” kirjeldab muusik. “Endise turundajana pean ma analüüsima. Teadlik olemine on väga oluline. Ma ei taha endale valetada,” patsutab ta enesekindlalt rusikaga vastu reit.
 
“See on tänapäeval väga juustune - oi, ma lähen ja lihtsalt teen oma asja. Ma ei mõtle sellele nii, pigem näen, et on oluline selles osas olla isekas. Mõtlen neis asjus ainult enda peale. Mida iganes mina hakkan tegema, sõltub minust, mitte kellestki teisest,” tunneb Ant, et just selline mõistmine karjääris viib teda edasi ning aitab fookust hoida maailmas, kus tuhat ahvatlust sind kümnele erinevale poolele rebivad. Või silmad punnis teiste tegemisi sisse imedes, sootuks kõige alla mattuda ja kaotad kõige olulisema essentsi iga inimese tegemistest - iseenese.
 
“Paljud mõtlevad kui nad veel lauljad pole, et kõik tehakse sinu jaoks ära kui midagi saavutad. Kõik tegelevad sinuga - aga see pole tõsi. Kõik tuleb ise teha,” kirjeldab Ant, lisades täpsustuse, et jutt käib lisaks füüsilisele “asjade ärategemisele” ka sisemiste väärtuste hoidmisel ja esiletõstmisel.

MIKS SINA ARMASTAD?
Loomingust rääkides tahan veenduda, kas Ant ise teab, miks ta midagi armastab? Näiteks, miks armastab ta oma muusikat? “Sellega on natuke nii nagu laste armastamisega. Miks mina armastan Kanye Westi muusikat on üks asi, miks ma armastan enda lugusid, on teine. Mina olin oma loo sündimise juures, ma tean, kuidas seda ehitati, kuid miks see meeldib on raske seletada,” peatub ta mõttepausiks.
 
“Refrään on kaasahaarav - piisav. Vaata, türklane - kebab! Piisav,” naerab ta ning jätkab: “Ma mõistan kategoriseerimist. Kõigil ei ole aega minu peale mõelda. Mõelda sellele, et oot-oot, Ant, kas ta on siis Põhja-Türgist? Saan aru, mul ei ole ka aega ühe inimese kohta õppida kui ma pole sellega seotud,” räägib muusik.
 
“Tänapäeval ongi nii,” arvab ta. “Näiteks nublu “tmt” ei teeniks Nobeli teaduspreemiat. Aga mina ka kuulasin ja vaatasin, et see on kaasahaarav ja siis ma hakkasin nublu loomingut tundma õppima. Salapära? Töötab!” mõtestab ta inimeste fookuse mustreid.
 
“Miks Liis Lemsalu, villemdrillem, Ott Lepland, Taukar, Shanon, Smilers töötavad?” viskab ta küsimuse õhku ning jätkab: “Ma tahan ühel päeval olla nagu nemad. Tean, et mul on veel raskemad otsused ees, sest üleüldiselt on täna veel raskem olukord maailmas kui oli neil kunagi alustades. Nad sisenesid areenile õigel momendil - televisiooni menu tipus. Õige olukord, kõigi tähelepanu sinna koondunud. Aga mina pean praegu võistlema Brigitte Susannega, Mallukaga ja seda tähelepanu jagama. Inimeste tähelepanu on niigi piiratud, ma pean kuidagi sealt vahelt silma paistma, et inimesed võiksid minu loomingule tähelepanu anda. Seda saada on väga raske.”

“Kui ma oleksin 10 aastat tagasi kuulsaks saanud, oleks mul hoopis teine elu. Mul oleks veel lihtsam seda ehitada. Aga mul tuleb seda ise teha, ise anda vastused, miks kuulaja peaks mind kuulama. See on minu teekond ja just praegu on õige aeg, minu aeg,” tunneb Ant.
 
“Aga kuidas neile seda avaldada? Kuidas öelda, et see mees pakub rohkem kui sa arvad? Kui ma jään selle kebabi-jutu sisse, on mul veel raskem seda ehitada. Ma tean, et nunnu türklane alguses müüs, kuid see ei ole see, mis mulle eduka karjääri toob.”
 
“Inimestel on raske unustada, et nad räägivad välismaalasega,” kirjeldab ta ning ilmestab oma kogemust ja ka hirmu ühe teise tuntud välismaalase näitel. “Ma ei taha olla Dave Benton - ta võitis Eurovisioni ja siis igal üritusel istus publiku seas, tooli peal. Lavalt hõigati: vaadake, Dave Benton! Dave Benton! Dave Benton! Aga ma ei kuulnud teda laulmas, mitte kuskil,” räägib Ant, et teisest kultuurist inimene, kes on Eesti riigis püünele saanud, kipub tähelepanu tõmbama ikka esmalt sellepärast, et juured pole siit.
 
Uksed avanevad, kahtlemata, kuid karjäär ei kasva, sest avatud uksed ei vii lavale ega ava võimalusi karjääris edeneda. Suurimaks võiduks saakski justkui olla lihtsalt punasel vaibal fotoseina ees poseerimine, et järgmisel päeval võiksid tabloidid kirjutada: vaadake, see kuulus inimene oli ka üritusel kohal.
 
Kuid üleüldiselt leiab muusik, et kõiki suurtegijaid imetledes pulbitseb temas pinna all alati üks tuline soov: “Ma ei taha olla ka Tanel Padar ega Karl-Erik Taukar. Ma tahan olla ANT!”

RAHAMÄED JA PIIMAJÕED
Siin on aga veel üks nüanss, mis Anti karjäärile kindla suuna annab. Võimalus olla ANT on tema jaoks avanenud Eestis, kuid tänu sellele on uksed avanenud nüüd ka mujal maailmas.
 
Esmajoones just Türgis, sest ka seal on siinsetele inimestele sarnane, kuid hoopis vastupidine elevus selle osas, et nende riigist pärit noormees kuskil väikses Ida-Euroopa riigis laineid lööb. Uut moodi eksootika, kahtlemata ning kui lisada kompotti veel ka Anti võrratu talent ja sümpaatne karakter, on võidujooks muusiku tähelepanu nimel juba alanud ja see on oluliselt tulisem kui oskame arvata. Oleme seda kahtlemata alahinnanud.
 
Põgusalt kirjeldab Ant, millisele teelahkmele on teda juhatanud menu Eestis. “Mulle kirjutavad produtsendid Türgist. Suured nimed, tähtsad pakkumised, värgid-särgid. Aga ma ei võta seda tähelepanu,” räägib laulja.
 
“Eriti praegu: Eesti Laul ja kui ma lähen Eurovisionile, sealt tuleb nii suur tähelepanu. Kõik mu postkastid ja sõnumid on täis kirju Türgist. Muusikaturg on seal tuhat korda suurem, just rahalises mõttes, kuulajanumbrite mõttes,” kirjeldab ta avanenud võimalusi, millest kunagi ehk isegi unistas. “Aga,” jätkab ta.
 
“Mind ei huvita see, sest ma armastan Eestit. Ma võlgnen kõik Eestile. Tõsiselt,” peatub ta pausiks ning mõistan, et öeldud sõnad süttisid kuskil sügaval hingesopis ning mul pole põhjust selles kahelda.

LOE KA: ANT NURHANI SUUR UNISTUS: kuidas keelatud südamesoov lõpuks täitus
 

“Eesti võttis mind vastu, kuulis mind, andis tähelepanu ja hakkas järjest täitma mu unistusi, et mina võiksin praegu olla see inimene, kelle süda on täidetud ja ma olen õnnelik,” kirjeldab ta siiralt. “Samal ajal paljud inimesed küsivad: miks see türklane peab olema Eesti superstaar? Miks ta seal ei võiks olla? Ma mõistan seda,” noogutab Ant.
 
“Väike riik, vähe inimesi räägib eesti keelt. Te olete ilus riik ja minu jaoks on see väga suur ja uhke asi olla sellest osa. Ma ei mõtle eal, et miks ma eesti keele ära õppisin kui vähem kui miljon inimest seda keelt räägib. Ma mõtlen, et see on uhke tunne. Ma tahan seda toetada, olla sellest osa. Eurovision on ka üks osa sellest,” jagab Ant mõtteid, mida kuuldes võiks igaüht nimetada patrioodiks.
 
MUSTER-EESTLANE
Tänutunne ja uhkus Eesti üle on Anti sees isegi eredamalt välja joonistunud kui mõne siin sündinud kolleegi jaoks. “Te ei saa aru kui hea riik Eesti on,” rõhutab ta korduvalt. Ja ega ilmselt saagi, kuid ehk võib ka see olla üheks missiooniks Anti Eestile tagasi andmise teekonnal, et tuua tähelepanu kõigele sellele, mida siinsed elanikud iseenesestmõistetavalt võtavad.
 
Skeptiline-sarkastiline eestlane minus ei ole selle vastusega aga rahul. On raske ette kujutada, et kui silme ees terendab kõik see, millest oled unistanud, kuid suuremal skaalal, miks peaks valima vähema? Keeruline uskuda, et üks inimene võiks olla toetajatele südames nii truu, et oma isiklikud eesmärgid nende järgi kohendab.
 
“Esmalt tuleb toetada hoodi,” naerab ta mu küsimuse peale. “Keegi Türgist ei andnud mulle võimalust, kuniks Eesti andis mulle midagi. Siis ma olen huvitav. Minu jaoks on see ebaaus, et ma kasutan seda tähelepanu selleks, et esimesel võimalusel ära lennata. See ei ole mina.”
 
“Aga see ei ole ainult selle pärast, et ma üritan aus olla - et oi, ma väga tahaksin, aga ma olen nii hea inimene. Ei ole,” raputab ta pead. “Ma lihtsalt tõsiselt armastan Eestit,” rõhutades taas, et siinsed elanikud ei adu, milline privileeg on olla osa siinsest riigist, kultuurist ja ühiskonnast. “Ütlen ausalt, 90% siinsetest inimestest ei tea mitte midagi Türgist. Kõik teie arvamused on valed, kahjuks. Toit, ilm - kõik. Hetkel on Türgis paiku, kus on rohkem kui 20 kraadi külma,” kirjeldab ta, viidates kõigile neile, kelle mõtteis mõlguvad kaadrid Türgi päikesepaistest.
 
“See on minu jaoks tegelikult raske, sest ma ei ole Türgi suursaadik. Minu eesmärk ei olnud kunagi Türgile promo teha. Ma saan aru, et see tuleb kaasa, sest ma olen sealt pärit, aga ma ei tahaks iga kord vastata samadele küsimustele. Räägime hoopis Eestist või üldsegi, minu muusikast,” pakub ta.

Üks huvitav kogemus, mis on Antile osaks saanud siinses kultuuris tuntust kogudes. Talle omistatakse vastutusi, mis ei seostu absoluutselt sellega, mida Ant muusikuna teeb või teha tahab. Üheks selleks vastutuseks oleks justkui ka tema kui ideaalne musternäidis täiuslikult integreerunud välismaalasest. “Ühest küljest on seda hea kuulda, kuid tegelikult on rohkem kurbust minu sees kui inimesed on minu üle nii uhked, et mina olen viie aastaga õppinud eesti keelt rääkima. Nad ütlevad mulle, et meil on inimesed, kes on 30+ aastat siin elanud ja ei räägi meie keelt. Teie jaoks on see värske tunne, aga minu perspektiivist on nii kurb, et inimesed sellise asja üle õnnelikud on,” mõtiskleb ta.
 
“Ma käisin Rootsis, Soomes, Norras - kõik räägivad seda keelt. Isegi need, kelle puhul saad aru, et nende päritolu võib olla mujalt. Ikka räägivad. Eesti ei ole neist halvem riik. Minu meelest kindlasti parem. Miks see ei ole tavaline, et Eesti riigis räägivad siinsed elanikud eesti keelt? Miks peab olema uhke kui keegi seda teeb?” väljendab ta oma mõistmatust.
 
“Minu arvamus on, et Türgi perspektiiv teeb mulle kahju. See hoiab mind pisikesena. Aga mul on rohkemat pakkuda,” on ta veendunud ning lisab, et üheks eesmärgiks on eesti keel laitmatult ära õppida, et tema kõnemaneer enam ei reedaks tema päritolu. “Iga kord kui sa räägid minuga, siis minu aktsent annab sulle põhjuse, miks mõnd Türgi küsimust küsida,” selgitab ta oma soovi.
 
“Mind ei huvita, mida teised arvavad sellest, aga mina näen end osana Eesti rahvast,” lööb ta selja sirgu.

EI SIIN, EI SEAL, AGA IGALPOOL
Põnev on ka perspektiiv, millisena nähakse Anti Türgi poolelt. Olles andnud mitmeid intervjuusid ning teinud koostööd Türgi suurte sisuloojatega, on Ant märganud: “Minu kohta alati kirjutati: Türgi päritolu Eesti laulja. Türgis ei mõtle minust keegi enam kui türklasest. Ainult meie, siin, mõtleme.”
 
Olles sirvinud mõnda Eurovisiooni-teemalist foorumit ning sukeldunud ka kommentaaridesse ning kogukonna aruteludesse kerkis esile veel üks aspekt, mis justkui aina tõmbaks Anti ahelatesse oma sünnipäritoluga, kuigi muusik väga soovib selle vahele distantsi tekitada. Turundaja temas teab, et oma kodumaa, Eesti nimel, on ta nõus käiku laskma kõik oma trumbid.
 
Eurovisioni fännid Türgist on Anti seljataha toetajateks asunud, sest paljud tunnevad, et Ant on ainus nende rahvuse esindaja, kes Eurovisioni mõtteliselt siiski ka nende maale tooks. Türgi on otsustanud Eurovisionil mitte esineda ning jätnud endast maha suure kogukonna näljaseid Eurovisioni-fänne. Uurin, mida arvab Ant sellest, et Eurovisioni laval tuleks tal justkui kanda kahe riigi ja rahva ootusi-lootusi korraga.
 
Kord veel rõhutab ta, et ta ei ole Türgi suursaadik ega ole tahtnud oma sünniriiki siinses kontekstis kuidagi esile tõsta, kuid pelgalt pragmaatiliselt vaadates on võimalik leida ka boonuseid. Tänase suurfavoriidi Tommy Cashi potentsiaalsele edule mõeldes tuuakse tihti välja suur pluss ja justkui osana strateegiast välja see, et rahvusvahelise jälgijaskonnaga Tommy Cashil võiks Eurolaval hääli püüdes olla suur edu. Toetajaid justkui kõikjalt. Unustame aga, et sama potentsiaali kannab tänavusel võistlusel veel teinegi osaleja.
 
Kas pole mitte paradoksaalne, et just selles hetkes, kus Anti seotus Türgiga võiks olla relevantne või edutoov, heidame selle kõrvale? “Ma usun, et selles kontekstis tooksin mina enam-vähem sama palju hääli kui Tommy Cash. Tal on globaalne jälgijaskond, kuid ärme jää nimedesse kinni. Mõelge aga kui palju türklasi elab üle maailma? Mitukümmend miljonit inimest ootavad, et Ant tuleks Eestit esindama ja nad on nõus Eestit toetama, ilma küsimusi küsimata.”
 
“Mina võiksin olla üks töövahend, et ühineda selles kontekstis ja töötada koos. Miks mitte? Lõpuks, kui juhtub midagi head, siis nimi jääb Eestile, mitte Türgile,” kirjeldab muusik. “Aga ma ei taha mitte kunagi tagasi minna - muutsin liiga palju oma elu selleks. Ja mitte ainult mina, vaid ka mu pere. Aga stereotüüpne kuvand minust kui türklasest on vale,” soovib Ant lisada.
 
“Ma ei lepi sellega,” sõnab muusik ning kirjeldab, miks on tema jaoks oluline irduda sellest, kes ta on olnud minevikus, jääb osati elu lõpuni ja peab võitlema stereotüüpidega, mis sünnivad siinsete inimeste teadmatusest muusiku sünnikultuuri ja -riigi osas.

 “Minu nimi on ANT. Ma olen Türgis ainus sellenimeline. 80 miljonit inimest, aga mina olen selle nimega üksinda. Selle tähendus vana türgi keeles, tuleneb tengrismi usust - ood jumalale. Juba lapsepõlves arvasin, et see on nii lahe nimi. Lavanimi - minust võiks saada laulja. Aga ma kardan, et teistele see kõlab nagu Ahmed või Ali. Kahjuks, see on paljuski nii, aga mina ei ole tavaline türklane. Sellepärast ma elangi siin,” püüab Ant kirjeldada kultuurilist dilemmat mille hammasrataste vahele on ta kohati jäänud.
 
“Ma olen loomupäraselt soe inimene, aga siin elades olen ma Türgi-soe,” ohkab ta. Rahvuslik taust näib alati üle võtvat kõik selle, kes ta on - Ant, inimene, koos iseloomu, pahede ja voorustega. “Mulle on mu oma perest öeldud - miks sa oled selline? Siis aga ma tulin Eestisse ja kõik loksus paika. Kõik muutus arusaadavaks. Ma lihtsalt olengi selline inimene ja see on normaalne, see on okei. Siin võetakse mind omaks, aga …. Ma pean kebabist rääkima,” viskab ta kainestava tõe sekka ikka enesele omast huumorit.
 
KLAASIST LAGI
Kesk vestlust Antiga avastan huvitava tõdemuse. Läbi aastate olen sarnastel teemadel mõtteid vahetanud kümnete Eestis tegutsevate muusikutega, ka tippu jõudnutega. Pea eranditult kipub sealt alati välja joonistuma rahulolematus või mõneti suisa lootusetus tõsiasjas, et Eesti on väike riik, kus on vähe inimesi ja piiratud vahendid. Tipud on ära katsutud ja need näivad sarnased kui jutud meie Munamäest - see polegi tegelikult mägi, pelgalt küngas.
 
Ant aga hoopis elavneb kui Eestis olevatest võimalustest räägib ja nagu eelnevalt kuuldud sai, on lükanud tagasi potentsiaalselt suuri võimalusi pelgalt selle pärast, et ta tahab panna oma südamelöögid kajama hoopis siinsetel, meie armsatel tikutopsisuurustel lavadel. Miks Ant näeb potentsiaali, aga mitmed teised seda hoopis alahindavad?
 
“Mina ütleks, et see on ignorantsus,” vastab ta sekunditki kõhklemata. “Näiteks EMA korraldus ja show ja kõik üleüldiselt on sama šeff ja prestiižne kui näiteks Rootsis või Türgis. Eestlased teevad endast parima. Mine näiteks mõnda meie väiksemasse naaberriiki - vaata, kui halb seal on. Siin kõik helimehed, valgustajad teevad endast parima. Eesti tulemus ja täidesaatev jõud on maailmatasemel,” kiidab Ant suure õhinaga.
 
“Eesti on väike, aga kõik asjad siin ei ole striimiga seotud,” arvab Ant. “Me oleme sellises üleminekuperioodis. Plaadifirmad on veel olemas, Spotify teeb raha endale, artistid on vaesed, TikTok tõmbab lood 30 sekundi peale ja inimesed on selle peale väga sillas. Huvitav maailm, vaatame, kuhu me sellega jõuame,” muheleb muusik.

PINTSAKLIPSLASE KUJULINE KUNSTNIK
“See on naljakas,” puhkeb Ant järsku valjult naerma. “Ma töötasin turunduses - ma tulin sellest kalkuleeritud otsuste Excelite tabelist ära ja mõtlesin: nüüd hakkan tegema südameasju. Aga…leidsin end tagasi kalkuleerimast ja analüüsimast.”
 
Kõikide tabelite-numbrite, hammasrataste ja mutrite keskmes on Ant aga siiski üks hingestatud loomeinimene. Ükski statistikaprogramm või sisse pumbatud miljonid ei saa tuua tulemust, mida võimaldab Anti tähtsaim tööriist - tema ise.
 
“Miks ma hakkasin juukseid lõikama? Sest teismelisena lõigati mulle nii suvaline naljakas soeng, et mõtlesin: kui raske see siis olla saab? Proovisin ise. Läks pekki mitu korda, tuli jälle naljakas soeng. Siis aga leidsin selle, mis mulle sobib. Mis minu jaoks töötab. Minu maitse järgi. Mul on näiteks null huvi, mida Liina arvab minu juustest, sest ta ei tea paremini kui mina. Sest need on minu juuksed,” ilmestab ta.
 
“Mul on ajaga kokku saanud oma maitse. Ma näen loomingut juba kirjutamise ajal justkui skulptuurina, et voolida midagi oma maitse järgi, mitmemõõtmeliselt,” sõnab muusik.
 
“See esineja minu sees alati piinleb kui ma lähen mõnele kontserdile. See on tõesti mulle piin,” vajub ta toolil madalamale ja suunab pilgu kaugusesse. “Mulle ei meeldi publikust lavale vaadata. Mulle meeldib lavalt publikusse vaadata. Ma olen alati kade, alati kade,” ei salga ta.
 
“Mõtlen, miks mina ei ole seal? Miks tema naudib seal, mitte mina? Mitte, et mul oleks talle midagi vastu panna, aga mõned inimesed on lihtsalt loodud lavale. Kui ma vaataks David Copperfieldi, siis ma võiksin istuda rahulikult publikus. Aga kui asi on muusikas…” saadab ta õhumusisid taeva poole.
 
“Ma olen praegu veel mitte keegi, aga mul on oma maitse ja ma tunnen, et mul on mida pakkuda. See suur tunne on mu sees. Mul on raske seda sõnadesse panna, sest ma nii kaua aega ei saanud tegeleda selle tundega, oma loominguga. Aga ma tunnen seda enda sees igal sammul,” räägib ta suure veendumuse ja enesekindlusega.
 
“Aga tänapäeval, kes otsustab? Numbrid otsustavad. Nagu kitsad püksid - see kõik on mood.”

JUBA TÄNA!
Lisaks kõikidele kaalutletud otsustele, mille Ant on oma loomingus langetanud, võttes arvesse nii iseenda soove ja eripärasid, turutrende kui publiku tagasisidet, poetab ta oma lugudesse alati isikliku tõe, sest usub, et vaid nii saab kuulajale pakkuda äratundmisrõõmu. “Tomorrow Never Comes” on küll kirjutatud täpselt Eesti Laulu ja Eurovisiooni formaati silmas pidades, kuid see esmalt enese armastamise osa peegeldubki just selle laulu sõnumis.
 
“Kuni 27. eluaastani ei teinud ma muusika ja laulmisega mitte midagi. Ma ei saanud anda sellele unistusele elu. See oli väga ebamugav. Aga mitte nii ebamugav kui see, kuhu olen nii ennast kui oma pere selle nimel pannud. Ma ei saa enam sama palka, mul pole kindlat sissetulekut. Monotoonsus, mugavustsoon on kadunud minu ja mu pere jaoks,” kirjeldab ta.
 
“Kui sul on ebamugav, äkki homme on ka väga ebamugav. Aga seni kuni me südames usaldame seda põhjust enda sees, miks me oleme siin maailmas, on kõik hästi. Selle poole esimese sammu tegemine on kõige olulisem. Päris sõnum seal laulus ongi see: tee seda täna, mitte homme. See on ka sõnum mulle endale. Tee seda täna, sest meil kõigil on sellised südamelood,” avab ta pala “Tomorrow Never Comes” sügavamat tähendust.
 
“Sellepärast ma ütlengi, et seda lugu tuleb kuulata täies pikkuses, klaaride kõrvadega, sest see ei ole ainult minu lugu, see on MEIE Lugu. Keegi ei sunni sind relvaähvardusel ja ütle, et tee see ära. Keegi ei tee seda ka sinu eest. Kõik pead ise ära tegema. Juba täna. Sina ise!” lausub ta sütitavalt.
 

“Mina arvasin ka pikka aega, et muusikamaailm peaks olema selline, et kõik tehakse minu eest ära. Kõik promomaterjalid, laulud, rasked valikud ja siis mina olen Sabrina-Carpenter-Espresso ja lihtsalt naudin oma blondi elu,” lõõbib ta.
 
“Jutt ei ole siin ainult muusikast, tegelikult, vaid see ongi elus ja kõiges meie ümber. Ühel päeval ma ärkasin üles ja minu kõige suurem vaenlane, minu isa, ei olnud enam elus. See ei olnud minu jaoks mugav, isegi kui ta oli terve elu minu vastu,” vajub ta tasaseks ja peab pikema mõttepausi.
 
“Ühel päeval - plaksti - lahkunud on keegi, keda sa armastad. Aga sina oled ikka siin ja sul ei ole valikut. Sa pead edasi elama. Sa pead neid samme astuma. TÄNA!”
 
ANT kirjeldab värvikalt, kuis on oma argielus kohtunud paljude inimestega, kes väljendavad rahulolematust nii ühe kui teise aspekti kohta elus. Näiteks kehakaal või tervislik eluviis. “Kõik vaatavad TikTokis videoid, Instagramist vaatad, kuidas kõik on eksperdid juuste värvimises, elu elamises. Igaüks on life-coach. Aga mida sina täna tegid selle jaoks, et saavutada? Jõuda sinna, kuhu soovid? Kes päriselt teeb selle sammu? Me saame siin istuda ja vestelda, mõelda ja arutleda, aga kui sina ei kirjuta minu vastustest lugu. Kes siis teeb selle artikli?” uurib Ant ilmestavalt.
 
“Kui inimesed täna mõtlevad, et mõned tänavused Eesti Laulu võistlejad - äkki meil ei ole enam võimalust, et see või too artist Eurovisionile läheb, ta on ju nii populaarne. Aga kes lubab, et ANT on nõus uuesti tulema kui teda sel korral ei valita?” aasib ta.
 
“Aga see on Eesti rahva risk, mida võtta. Mõelda, mismoodi tahavad nad ennast näidata?” paneb ta publikule südamele.

ÄRA VALI RAAMATUT PR-TRIKI JÄRGI
Tänavune Eesti Laul on saanud väga huvitavad pöörded ning võib paljastada palju selle kohta, kes päriselt otsuseid langetavad või, milline on üldsuse prioriteet või hoopis see, millisena näeme end rahvusena. Võistluses on suurfavoriidiks kerkinud Tommy Cash, kes oma vastuolulise kuulsusega ning mõneti arrogantse imidžiga on juba ka rahvusvahelistes intervjuudes välja öelnud, et tema läheb tänavu Eurovisioonile, maksab kätte Käärijä ja Joost Kleini eest.
 
Seegi on vaid osa kavalast turundusest, milles Tommy Cash on alati meister olnud. Kui nii palju asju, eesotsas rahvusvahelise areeni toetus ja ka kodumaine populaarsus, tema kasuks räägivad, millise tundega läheb lavale näiteks Ant? Kas võistluse ilu ja põnevus on röövitud? Tulemus juba eos morjendav?
 
“Ma tean, et mu võiduvõimalus on kihlveokontorite järgi 7%, aga ma astun lavale tujuga, et lähen võitma. Kihlveokontorid ütlevad 7%, aga minu jaoks on see protsent suurem. Aga ma olen ainult üks inimene. Vaatame, mida Eestimaa otsustab. Kas pole lahe - teed kõik, mida vähegi saaksid, aga keegi teine otsustab?” muigab ta.
 
“Põhjus, miks mina peaksin Eestit esindama on lihtne - ma tahan Eestile midagi tagasi anda. Ütlen seda täitsa ausalt, kuigi ma tean, et juustune. Tõde vahel ongi juustune. Tänu Eestile elan ma praegu oma unistust ja see võiks nii minu kui Eesti jaoks kasvada suureks. Ma võlgnen seda Eestile, ausalt,” kirjeldab ta kirglikult, korduvalt kätt südame kohale seades. Näen, kuidas silmanurgas kilab liigutuspisar.
 
“Teine osa selle juures, kui panna lauale mõne tänavuse osalise suur toetajaskond ja ka rahvusvaheline tugi suurvõistlusel, siis ka Türgi rahvas, kes mind toetada võiksid ja hääletaksid ei jääks sellele alla ja võiksid tuua tulemused nagu mõni teine kuulus artist. Seda on näha. Asi pole selles, mida mina usun. Seda on näha,” lisab ta. Tõepoolest, tõendeid sellest, kuis Türgi rahvas elab kaasa oma rahvusest inimestele, ükskõik, kus maailma nurgas nad tegutsevad või milles püüavad õnnestuda, on kümneid. Vaadake kasvõi spordi poole.
 
Peatume hetkeks omavaheliseks vestluseks, et muljetada tänavuste osaliste seast esile kerkinud favoriitide trumpide ja jälgijaskonna üle. Ant rõõmustab, et on suutnud kohalike kuulsuste vahelt edukalt silma paista ja eristuda. Lõpuks sõnab ta: “Isegi kui ma analüüsin neid asju - minu jaoks on nad kahjuks suva. Ma respekteerin nende otsuseid ja karjääre, mis nad on ehitanud. Aga see ei ole minuga seotud, mida nemad teevad. Me jagame lihtsalt platvormi. Aga ma kutsun inimesi silmi avama ja vaatama, et näha päris pilti, mitte eduka PR-kampaania tulemusi.”
 
“Ärme valeta üksteisele,” püüab ta veelkord mu tähelepanu. “Kui näiteks Ott Tänak ütleks, et tema läheb Eesti Laulule ja läheb Eestit Eurovisioonil esindama. Ma arvan, et ta tooks sama tähelepanu, sest ta on üks maailma kõige parematest rallisõitjatest. Aga mis siis? Ta on maailmas kuulus eestlane, see on mõne jaoks piisav. See, mis ta päriselt teeb ei ole väga oluline,” kirjeldab ta.
 
“Tunnen seda sama, ka ise, eestlasena, et kui me kogeme seda, kuidas keegi, maailma parim, läheb meid rahvusvaheliselt esindama, siis see väike rahvas, siin pisikeses riigis tunneb lõpuks ometi: me oleme suured!”

”Aga lõppkokkuvõttes – mul on ükskõik, kas seal laval on Tommy Cash, kas seal on Ivo Linna. Mind ei huvita, mis raha see sisse toob. Mina tahan, et Eesti võiks tunda end suurena ja mina tahan Eesti selleni viia!”