Kuidas on üldse ERRi vaatest nüüd Tommy Cashiga Eurovisionile minna, arvestades, et ta on natuke teistsugune karakter, kui on olnud kõik meie senised esindajad?
Tead, väga lahe ja täiesti teistsugune kogemus. Mitte kunagi pole meil sellist artisti olnud, kes suhtlebki võistluse esimesest hetkest kogu aeg internetis ja kogu maailmaga.
Oleme alati mõelnud, kuidas erinevate rahvusringhäälingute abil meie lugu ja artisti tutvustada – et kellele helistada ja kirjutada, et jõuda enamateni... Aga seekord on nii, et mina ärkan hommikul üles ja Tommy vaatab mulle vastu Instagram Storyst ja TikTokist. Kõik see maailm on tal käpas – ta päriselt on äge videoartist ja on enda jaoks välja mõelnud, kuidas ta maailmas liigub ja endast seal märku annab.
Tema tegemisi jälgitakse juba varasemast ja suuremat tutvustamist ta ei vaja. Üsna alguses kohe tulid kõikjalt kuni BBCni välja soovid temaga intervjuuks, mida ei ole varasematel aastatel olnud. Uku Suvistet, Alikat ja Stefanit märgati koha peal olles nende erilise musikaalsuse ning suur hääle tõttu, aga Tommy on juba suurte meediamajade teadvuses olemas ja nad oskavad küsida.
Ka väike skandaal kuumavereliste itaallastega, polnud turunduslikult halb. Sõitis sinna otse-saatesse klaarima seda ja puha, kanalil on 10 miljonit vaatajat ja erinevatel veebilehtedel veel 32 miljonit jälgijat. Oleme juba maailmakaardil tunduvalt rohkem kui kunagi varem ja seda on väga huvitav protsessina jälgida, kuhu Eesti Laul on arenenud.
Vanasti oli nii, et läksime kohale ning alles seal hakkasime vaatama ja end turundama – hoidsime sinnapoole, kellega läbi saime või soojendasime alustuseks suhteid naaberriikidega. Ja keevaverelisemad hakkasid alles avastama meid.
Kui võrrelda veel möödunud aastaga, siis 5Miinuse ja Puuluubi härrad olid koha peal ulmeliselt lahedad suhtlejad – nad leidsid sõpru igast asendist. Tuleval aastal, juba 30 aastat seda võistlust kaameraga kõrvalt jälgides, on äge tõdeda, kuidas me samm-sammult Eesti andekate muusikutega aina rohkem maailma showbisnisis endast jälge jätame ja ka üllatume.
Mina olen umbes 15 aastat Eesti osalust Eurovisionil moel või teisel kajastanud. Oleme sinuga mõlemad näinud palju erinevaid artiste ja kaasnevat, aga hetkel mulle tundub, et Tommy Cash ajab sotsiaalmeedias oma asja ERR-i roll on tänavu väiksem kui kunagi varem. Kas ma eksin?
ERRil on kõik need ajad olnud artisti maksimaalselt toetav roll, mis on suuresti ka väga tehniline ja mitte nii glamuurne, kui tundub. Nimelt, Eurovisioonil saavad kokku live esinemine ning suur teleshow, mis teeb asja eriti keeruliseks. Muusikud ei suhtle ju ainult kontserdi kuulajaga, vaid samal ajal peavad 30sse telekaamerasse vaatama, õigesse valgusvihku astuma, vajalikku mikrofoni laulma ning neile loodud videotaustale sobituma, millest sünnib kokku efektne tervik. Moodustagu selle siis Hiiu kanneldega Veissoni tants või Elina hiigelsuur valgusseelik – see peab alati olema 3 minutit silmatorkavat lugu, mis läheb korda võrdselt nii 200-le miljonile televaatajale kui ka kohapealsele publikule.
Ergutada nagu tavakontserdil publikut ei saa, sest mõjutusvahendid on sootuks teised, millega artist tavaliselt harjunud on. See oli ka Tommyle ning ta tiimile suur üllatus, kui palju tehnilisi detaile peab olema enne ettevalmistatud ja paberil ka lahti kirjeldatud, sest muidu ei saa kohapealne teletiim midagi aru. Sellega tegeleb ETV igal aastal kõige rohkem.
Kui juba Eesti Laulu laval oli vaja laulu väga-väga täpselt mõõta ning sekundite kaupa paika panna, siis Eurovisiooni lava on palju kordi suurem ning tuleb mõelda, milliste trikkidega see ära täita.
Näiteks, Stefan pidi kitarriga tulema ja hüppama üle väikese jõekese laval, siis me kogu aeg kartsime, et issand jumal, mis saab, kui ta sisse plärtsatab!
Mäletan, et proovides mõõtsime nagu tõkkejooksjad samme ja rütmi, et see hüpe mõjuks uhkelt.
Tänavune favoriit KAJ on väga kaasahaarav oma muheda saunalauluga, Tommyga peame nüüd välja mõtlema, mis on see, millega ta efektse videokunstnikuna seal üllatab või kuidas tema anded seal esile tuua.
Meil on abis režissöör Tarmo Krimm, kes Eesti Laulul Tommy esinemise eest vastutas ja kes on palju aastaid Eurovisionil olnud tehnilise juhina ka kaasas ning režissöörina muid suuri maailmaülekandeid palju aastaid teeb.
Otse-eetri jaoks treenib Baselis nii tele, valguse kui ka helimeeskond. Pärast igat proovi lavalt maha tulles on vaid 15 minutit aega, et rääkida korraldajariigi režiiga muudatused läbi. Sellepärast ongi multicam režissööri hädasti kaasa tarvis, et nad seal oma režiikeeles kiiresti teineteisest aru saaksid.
Just selle koha pealt oleme Tommy tiimi vast kõige rohkem üllatanud, et kõik paistab otseülekandes lihtsa kontserdina, aga tegelikult on tehtud megatäpne ettevalmistus ja treening. Ega asjata telelegendid pole öelnud, et telesaade läheb eetrisse ja pärast pole enam midagi teha.
Just alles esines Tommy ametlikul Eurovisioni eelpeol Amsterdamis, kuu lõpu poole esineb ta Madridis. Kes ja kuidas üldse seda otsustab, kuhu ta enne Eurovisioni veel esinema läheb?
Meie anname artistile info, kus eelpeod toimuvad ja tema meeskond otsustab kuhu minnakse. Meie neid ei sunni minema. Me ei saa nende elu päris segi paisata, nad niikuinii on Eesti Laulu perioodil meie päralt nädalaid, nagu ka Baselis.
Minult on väga palju küsitud, mis te teete seal nii kaua, et nii vara kohale sõidate: vastus on, et teeme hommikust õhtuni proovi.
Kui tegemist on sisuliselt laulmise olümpiaga, millel 200 miljonit vaatajat, siis tulebki oma show korralikult valmis teha ja see kõik võtabki aega. Lisaks siis muidugi tutvuda korraldajariigiga, rääkida meediaga ja sõlmida tulevikuks sõprussuhteid, mis pole sugugi vähe tähtis.
Kas ainult mul on jäänud mulje, et Tommy on arrogantne ja ei kipugi kodumaal intervjuusid andma ja nüüd, mil ülekaalukalt ajalooline Eesti Laulu võit käes, on tal suva siinsest huvist tema vastu?
Artist peab meelde jääma, kui selleks on tarvis olla lahke, arrogantne või salapärane, siis see on selle elu osa. "Ringvaates" ja "Hommik Anuga" saates käies oli ta meiega lahke, lõbus ja tore. Nüüd teeme veel erisaadet ka – eks ma siis vaatan. Päris nii siiski öelda ei saa, et ta justkui Eesti on vahele jätnud, nagu ma kuskilt lugesin. Ta on palju Eestist ära ja antud juhul on see meile kasulik, et ta suhtleb maailmaga: nendega, kes hääletavad!
Nagu oma loogagi, ta jätab igaühele tõlgendamisruumi, ei kipu ise pikalt lahkama ja ega ta ka pole kunagi isiklikumaid asju avanud väga. Artistid, kellega siiani oleme käinud, on rohkem meie kõigi silme all kasvanud, mistõttu on neil olnud eestlastele ehk hingelähedasemaid teemasid avada, aga Tommy ongi rohkem maailma inimene ja see lihtsalt on meile harjumatu.
Kui on kõik tehtud, poolfinaal ja finaal loodetavasti ka mais ja veel väga hästi tehtud... Mis siis saab, kui Tommy musta hobusena võidu koju toob? Saame me sellega hakkama?
No kui me läheme võistlema, siis tegelikult artist peabki minema suhtumisega, et läheme võitma! Samuti nagu sportlane sihib oma vormi täpselt suurvõistlusteks – et läheks võimalikult hästi.
Me peame olema valmis ja mina ütlen ausalt, et oleme oluliselt paremas kohas, kui olime siis, kui 2001. aastal võitsime ja 2002. aastal korraldama seda pidime. Muide, ka toona ütles Dave Benton, et läheb võistlustulle kindla ja hea tundega.
Kui Tanel Padar ja Dave Benton võitsid Kopenhagenis oli ETV pankrotis. Meie delegatsioonil ei olnud isegi kaamerat kaasas. Mina istusin esimest ja ainsat korda lihtsalt niisama tribüünil ja vaatasin kontserti, kui minu ees ütlesid rootslased, et kuule - te eestlased hakkate võitma. Kuus laulu oli minna ja nemad olid välja arvutanud õigesti. Siis algas suur korraldamine. Minu abikaasa ostis neilt samadelt Rootsi teleinimestelt sularaha eest kaamera kaheks tunniks, et me saaksime ajaloolised intervjuud ära teha. Ma enam ei mäleta, kui palju see maksma läks. Mina rääkisin samal ajal oma kõrval istuvatelt jugoslaavlastelt välja kasseti, sest ka seda meil polnud.
Siis upitati mind kuidagi üle tribüüni publiku seast alla tiimi juurde. Juhan Paadam võttis mu sealt kuidagi vastu, et ma saaksin edasi koos delegatsiooniga liikuda ja saadet teha.
Me olime tõesti olukorras, kus meil poleks olnud oma võidu järgset kroonikat, kui me poleks hakanud kiirelt tegutsema seal loetud minutite jooksul.
Edasi kuhjusid mured, sest võlas olevale Rahvusringhäälingule ei tohi Eurovisioni korraldusõigust üldse anda. Vaid Juhan Paadami suurepärane suhtlemine ja tema EBU sõbrad päästsid meid ning usaldasid teda. Ta palus kuu aega pikendus olukorra lahendamiseks ETVs. Ja Siim Kallase abiga selle ka lahendas.
Valitsus ning ettevõtjad tulid samuti appi, sest kõik said ühtmoodi aru, et Eurovisioni korraldamisega lendab Eesi koheselt maailmakaardile. Täna, 23 aastat hiljem läheksime ju hoopis teisest kohast liikvele – Unibet Arenal on toimiv internet, mis 2002 sinna ehitati, et välisajakirjanikud saaksid oma tööd teha. Nagu ka ventilatsioon, mis täies mahus välja vahetati, sest selle müra summutas laulu. Eks siin muidugi on teised keerukused, et kas näiteks saalid on ka tühjad või kuidas hotellid suudaksid vastu võtta 40 riigi delegatsioonid, lisaks EBU meeskonna jne. Aga nüüd me vähemalt teame, mis ja kuidas tuleks teha, toona võtsime eeskuju suurtelt spordivõistlustelt.
Aga, ma siiski arvan, et kui selline võimalus peaks tekkima, oleks see tegelikult vahelduseks hullule maailma olukorrale ikkagi väga äge võimalus eestlastel midagi koos teha ja näidata, et me saame taaskord hakkama. Et me saame igas olukorras koos hakkama!
Ja on väga südantsoojendav, kui Tommy sellise ambitsioonika sooviga Baselis lavale läheb.
Tahet on tõesti Tommyl palju, aga ühel hetkel jäi ta Joost Klieni loos „United by music“ kaasa tehes ka EBUle juba hambusse. Kuidas see olukord lahenes?
Saime EBUlt järelpärimise ning kohe ka selgitasime, et mehed on tõesti sõbrad, aga selle lause EBU kohta (Fu** the EBU – toim.) laulis siiski Joost, kes võibki olla EBU peale pahane eelmise aasta kõrvaldamise tõttu, kus tal süüd siiski ei leitud.
ERRi juhatus kohtus EBU palvel Tommyga näost näkku samuti sel teemal. Kõik osapooled said aru ja veendusid, et tema puhul polnud tegemist pahatahtliku viitega võistluse suunal. Eks Joost on üle keskmise mässumeelne ja nad on sõbrad muusikas, aga see kukkus kehvasti välja.
Aga me oleme jälle viisakate lauljate rivis tagasi EBU silmis nüüd.
Ma ei saa jätta küsimata juba legendaarseks saanud küsimust – kas Eesti delegatsioonil ka rahakohver tossu ja tuule jaoks kaasas ikka on?
Ma juba eelmine aasta alustasin 5Miinuse ja Puuluubi härradega seda rääkimist: et vaadake, mehed, toss on ilmselgelt lahe asi, aga kui me nüüd mõtleme teie tantsu ja ka Tommy tantsu peale, siis kui tõmbaks kõik rinnuni tossu sisse, siis kes seda näeb?
Tasub alati sedapidi mõelda, et efektid oleks ikka sellised, mis on põhjendatud ja ka päriselt eetris näha. Küsimus ei olegi alati eelarves, vaid selle asja mõistlikkuses!
Kas üldised jõujooned ja tabelid on nüüd paigas?
Ei taha üles kütta või laskmata karu nahka hakata jagama või kui vaadata Rootsi tänavust näidet, kus Måns Zemerlöwl olid kohvrid Baseliks juba pakitud, siis alati võib üllatusi juhtuda.
Saab huvitav mäng olema. Ega Eesti Laulul ka me ju ei teadnud, kas Tommy mõjub ehk liiga kunstiliselt või jääb meie inimesele kaugeks, aga ta tegi telefonihääletusel ajaloo kõrgeima tulemuse – 83%.
Sageli me aimame ka, kes kelle poolt võiks hääletada, aga kui Tommyl õnnestub rahvusvaheliselt kõiki haarata ja hääletama aktiveerida, ei oska keegi ennustada, mis saab.
Euroringkondades hakkab info liikuma, kui oleme kohal ja proovid käivad ning lõplikud showd on näha. Tavaliselt loksuvad ennustustabelid paika mai esimesel nädalal, mis sageli on ka õigesti tulemusi peegeldanud.
5Miinust äratas palju huvi, Tommy Cash väga-väga-väga palju. Kuhu edasi ja kas ERRi kärbete valguses on hoopis oht, et nüüd kuigi oleme nüüd pealtnäha end suurepärase silmapaistvusega maailma mänginud, ei ole järgmisel aastal ERRi eelarves enam üldse raha et Eesti Laulu finaaligi teha või Eurovisionile minna. Junior Eurovision, kus kaks aastat osalesime, jäetakse juba sel aastal vahele, Eesti Laulu poolfinaalidki kadusid.
Niikaua kui on ERR ja ETV, siis Eesti Laul ikka jääb. ETV saab tänavu 70-aastaseks ja see on meie üks vanimaid ja suurimad saateid. See on meile väga oluline ja ma ei tunne mitte ühtegi inimest, kes Eurovisiooni ei armastaks või ei vaataks. Me oleme osa Euroopast ja terve elu seda Soome TV vahendusel jälginud ning kaasa elanud. See on teataval moel meie olemuse osa. Pealegi tahame ju, et Eesti muusikat kirjutataks juurde ning noortel artistidel oleks kiiresti võimalik nähtavaks saada. Või need lavashowd – kuidas, mida teha, et publikut köita. Eesti võiks ikka selles kirevas rahvusvahelises popmuusika maailmas kaasa teha ning suhteid luua.
Ja kui kellelgi eestlastest läheb rahvusvaheliselt hästi, rõõmustame alati. Tunneme ju uhkust klassikalise muusika imelaste Hans Christian Aavikul, Tähe-Lee Liivi või Marcel Kitse üle, kes Klassikatähtedena maailmas meile kuulsust toovad.
Või Junior Eurovisionil esindas Eestit esmakordselt Arhanna Arbma, kes just praegu võistleb juba Saksamaal „Voice Kids“ suures rahvusvahelises saates üliedukalt.
Üle aasta käime Junior Eurovisioonil sellepärast, et „Tähtede lava“, mille võitja sinna läheb, korraldatakse iga kahe aasta tagant. Seda puhtalt sellepärast, et kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik kohalikke eelvoore sagedamini teha.
Kui suur on Eesti delegatsioon Baselis sel aastal?
Eesti delegatsioon on üks väiksemaid ja meil on üsna selged reeglid - kaasa saavad vaid need, kel akrediteeringud ehk luba lava taha – me läheme sinna ikkagi tööd tegema.
Teletiimina läheb kaasa viieliikmeline seltskond, nagu me oleme kogu aeg käinud – Marko Reikopiga koos teeme „Ringvaatele“ lugusid ning meiega on režissöör-operaator Rauno Viltrop, delegatsiooni juhib Riin Vann ja meediat koordineerib Pille-Mai Helemäe.
Delegatsiooni juht Riin Vann teeb tegelikult kõige mahukamat tööd, hoiab artisti ajakava ning teisalt jälgib, et tehniline ettevalmistus kulgeks laitmatult, Tommy jõuaks õigel ajal õigesse kohta ja tal oleksid kõik vajalikud asjad alati kaasas. See on ööpäevaringne töö, sest üritusi on väga palju ning detaile samuti, kus artist viibib.
Ka intervjuude soove on erinevate moodsate platvormide liitumisega juures meeletult, lisaks 40 riigi avalik-õiguslikele kanalitele koos suurte väljaannetega on liitunud kõikvõimalikud moodsad platvormid. Seega, ilma Pille-Maita me hakkama enam ei saa. Keegi peab ju otsustama kellele intervjuusid anda, et me ei satuks kolme jälgijaga raadiojaama või üksiku saare Facebooki kanalisse, mis on kahtlemata toredad, aga neist hääletamisel on kasu vähe.
Punase vaiba üritusel intervjueerime kõik artiste enam kui 5 tundi järjest näiteks, kus tuleb kogu aeg artistide tähelepanu köita, sest käib väike võistlus, millise riigi juurde nad üldse tulevad ja millise vahele jätavad. Meil on Markoga oma süsteem, tema hõikab kõva selge häälega: „Estonian Public Brodcasting!“, siis jääme artistile silma ning ta tuleb meie juurde ja saame kõik küsimused ära küsida. Näiteks Bonnie Tyler tuli, sest arvas, et oleme BBC.
Aga kõige tähtsamad on loomulikult Tommy ning turvameestest tantsijad. Ja neil on kaasas kaks mänedžeri – üks, kes ta maailma asjadel silma peal hoiab ja teine Eesti-poolne, Anton ja Marili.
Eesti delegatsioon stardib Baselisse 2. mail. Tommy Cash astub looga „Espresso Macchiato“ üles Eurovisioni 1. poolfinaalis 13. mail neljanda esinejana.
