SUUR INTERVJUUUppuv linn meis endis: Pridiani taassünnitusvalu kõnetab surematut surelikkust

Kui tavaliselt on bändide kujunemislood mõnevõrra igavad, siis Pridiani tänase koosseisu puhul ei näi miski juhuslik, ega tavapärase mustri järgi käivat. Kokku olid saanud Martin, Jörg ja Robert, kes olid paari aasta taguse Tallinn Music Weeki esinemise eel läinud eri teid toonase solistiga. Suur võimalus aga ukse ees - astuda publiku ette, kuhu satub lisaks kodumaistele muusikaarmastajatele ka palju neid, kellel oleks väge nende karjäärile jõudu anda ka mujal, kuid esmatähtis oli lihtsalt teha esimene samm ja oma loominguga kapist välja tulla.

Pridiani tänane solist Laur teenis leiba session vocalistina ning on laenanud oma häält uskumatutele tegijatele üle maailma - Jaapanist Itaaliani (koostööpartnerite seas on näiteks: Sam Gorski, Nekonomicon, Divide Music, Madchild, jt). Toona töötas ta ka muusikapoes. Ühel päeval kohtus ta samas poes töötanud Martiniga, kelle varasema muusika suur austaja ta juba oli. Lauril oli plaanis minna kaasa elama kontserdile, mis Jörgi, Martini ja Roberti teadmises sel hetkel veel hukule oli määratud - solisti pole. Laur otsustas Martiniga juttu teha ning ei läinud pikalt, mil ilmnes, et lahendus seisis sealsamas, tema ees.

“Tähtis oli leida keegi, kes suudaks nii ingellikult laulda, kui ka kuratlikult karjuda,” kirjeldas Martin. Ja Laur, supervokalist, kelle häälele peavad jahti tegijad üle maailma, oli see mees. Esialgu ajutiselt, vähemalt nii arvas Laur. Aga seda teavad ju kõik, et iga ajutiselt toa nurka paigutatud kast saab selle ruumi ainsaks püsivaks osaks. Nii sündis Pridian ja triost sai kvartett. 

Edasine ei ole mitte vähem uskumatu. Bändi liikmedki hoiduvad näpistustest - mine sa tea, äkki ikkagi on uni. Sellest ärgata ei soovi neist keegi. Elevust kruvib suuresti ka see, et suured asjad on seni juhtunud peamiselt nende endi jaoks, mis on käima lükanud pöörase eeltöö. Debüütalbumi avaldamisega loodetakse jõuda lõpuks oma publikuni ning noppida esimesed viljad. 

FENOMENAALNE 
Möödunud oli aasta ning Pridian astus taas Tallinn Music Weeki lavale, sedakorda oli õla alla pannud värskelt formuleerunud Eesti Raskemuusikaliit, kes kutsus Metal Stage’i publiku sekka ka delegaate üle maailma. 

Juhtuski see, millest lootust romantiseerivad kasvõi tänavamuusikud üle maailma -  teed tänavanurgal seda, mida naudid ning talendikütt möödub sinust teel toidupoodi ja avastab su talendi. Uksed avanevad. Võimalused süttivad. Õige inimene sattus Pridiani kontserti nägema, mis oli bändi jaoks alles järjekorranumbriga, mida saaks ühel käel ette näidata. Tol õhtul oli õhus elekter - publik rääkis öötundideni kuuldust ja nähtust ning kostusid sosinad, et Pridian on kellelegi silma jäänud. Ahhetati, et midagi sellist teevad sealsamas Eestis, inimesed meie keskelt. Maavillane, kuid nii maailmatasemel. 

 

Sosinad vastasid tõele - pea aasta hiljem sai bänd teha avalikuks pöörase uudise: nad on sõlminud plaadilepingu Centruy Media Recordsiga, kelle toetusel tegutsevad maailma ühed nimekaimad bändid (Arch Enemy, Lorna Shore, Suicide Silence, 3Teeth, Humanity's Last Breath, Vildhjarta ja veel ja veel). Perspektiiv tundest, kuidas olles vaid kübeke suurest universumist, on õige pilk siiski nende peale langenud, mõjub bändi liikmetele endiselt uskumatuna ning seda enam paneb pingutama kõige nimel, millest unistatakse, sest välk kaks korda samasse kohta ei löö. 

Süübides aga sellesse, miks just Pridian on see kübeke, mis kõikide teiste seast eriliselt silma jäi ja kõrge trajektooriga kosmosesütiku pilootideks on astunud, on siin palju nüansse ning selgub, et need neli muusikut on enesele teadmata järginud just sedasama tulemite valemit, mis suuremates riikides aset leidnud sedasorti sündmused igati loogiliseks muudab. Nad on terve elu selleks momendiks valmistunud. Ei mingit müsteeriumi… või siiski?

TEISITI
Laur võtab Pridiani ümber keerlevad poolused põnevalt kokku: “Mina näiteks ei ole väga suur autoinimene ja ma ei tee eriti vahet kas on nüüd see auto või too auto. Need on lihtsalt autod. Meie muusika on samamoodi - kui seda kuulab keegi, kes tavaliselt seda žanri ei kuula, võib ka talle tunduda, et ei midagi erilist, jälle üks samasugune juures. Kui meid kuulab aga keegi, kes on varasemalt selle žanriga tuttav - nemad saavad kohe aru, et on küll teisiti. On küll midagi erilist.”

Põhjuseid, miks Pridianis on huvipunkte, leiab ka mitmest teisest küljest. Olgu selleks siis kultuuriline taust ja aeg, milles nad täiskasvanuikka jõudsid, või pelgalt see, mil moel nad on oma instrumente tundma õppinud ja muusikasse sisenenud. 

ROBERT LEHT

Pridiani uuel albumil “Venetian Dark” võib muu seas märgata ka Roberti suurepärast panust trummarina. Ka teised bändiliikmed leiavad, et Roberti mängus on unikaalsus, mis metalbändides tihti ei esine. Tema taust on EDM-is, just need rütmid haarasid teda esimesena. “Mulle väga meeldis muusika ja trummid olid minu jaoks viis, kuidas ma sain muusikas osaleda,” kirjeldab ta, et juba varajases teismeeas kerkis temas kustutamatu kripeldus, janu muusika järgi. 

“Trumm on ainus instrument, mis kõlab sama hästi nii trepist alla kukkudes kui mängides,” naerab ta, kuid selgitab, et see, mida ta oma instrumente käsitledes ette võtab ei ole juhuslik, vaid hoopis tema eriilmelise tausta tulem. Pridian on aga esimene kooslus, kus ta saab olla enamat kui oskustööline ja panustada loominguliselt, luua ise, mitte ainult jäljendada. “Ma ei oska seda ise hinnata, miks või kuidas mu taust mulle kasuks tuleb, sest ma ei oska teisiti mängida või mõelda,” jääb ta tagasihoidlikuks. 

“Me ei taha, et ta muutuks, muidu on jama,” sõnab Laur ning Martin toob konkreetse näite: “”DINY” ei oleks üldse nii lahe olnud kui me poleks seda koos sinuga kirjutanud. See kõik oli sinu mõjutus - kui sina poleks sinna veits teistmoodi asja peale mänginud, poleks see lugu nii hästi õnnestunud.”

LAUR LINDMÄE
Laur mäletab, et tema teekond vokalistina algas mõneti noorusega kaasnevast arrogantsist ja julgusest. “Ega ma suurt midagi teha oska. Väiksena sattusin hoogu ja lõin endale maailma, kuhu põgened ära ja siis karjud seal,” naerab ta. 
 

Vokalistivõimekuse pani ta esimest korda proovile vajadusest - vokaliste oli vähe, või olid nad pigem kehvapoolsed kandmaks visiooni, mis Lauri peas küpses. “Otsustasin, et peab ise tegema,” tundis ta. Esimesed katsetused tundusid üllatuslikult sümpaatsed ning siis järgnes 15 aastat või rohkemgi kestnud hüperfookus oma suurima kirega tegelemiseks.

“Avastasin, et ma suhteliselt hästi kuulen mingeid hääli ja oskan neid järgi teha. Selle läbi õppisin väga palju vokaaltehnikaid ja siis hakkas mul juba nii huvitav, et hakkasin sessioon vokaale tegema. Tervele maailmale.” rääkis Laur, lisades, et põnevad kutsed eriilmselistes projektides kaasalöömiseks arendasid tema vokaalseid oskuseid veelgi. Ja täna ei eksisteerigi enam teist reaalsust.

JÖRG-ERIK HANIKAT

Jörg oli 15 kui kitarri kätte võttis. Tänaseni pole seda käest pannud, kuid lisandunud on veel teinegi dimensioon. “Kellelgi ikka kuskil kitarr vedeleb ja siis ma hakkasin õppima seda, vaikselt. Sealt aga väga kähku koorus välja see, et ma huvitusin ka sellest produktsiooni osast,” rääkis ta, lisades, et esimest korda tajus ta produktsiooni mõju justkui lisainstrumendina siis kui kohtus Nine Inch Nailsi muusikaga. Inspireerituna, sündisid esimesed katsetused siiski puhtast vajadusest: bändil oli demo vaja.“See on nagu mõistatus või pusle, millele ei tohi väga kliiniliselt läheneda, sest muusika on emotsionaalne asi, kuid need struktuurid on põnevad. Kuidas sa sobitad emotsiooni kuskile kasti? Sellele vastuse otsimine on minu jaoks väga põnev,” kirjeldas Jörg. 

MARTIN RANDALU

“Ma arvan, et ma võisin olla 10-aastane kui ema viis mind kinno, kus mängis film nimega “Mortal Kombat”. Ma mäletan väga spetsiifiliselt: kui tuli see metsavõitlus Johnny Cage’i ja Scorpioni vahel, siis taustal mängis üks huvitav bänd. Pärast sain teada, et see oli Fear Factory ja lugu “Zero Signal”,” kirjeldab Martin värvikalt. 

Tema ajajoonel on muusikal konkreetne start, moment, mil kõik, mida ta seni arvas teadvat ja mõistvat, pöördus pahupidi. “Ma ei olnud kunagi varem oma elus kuulnud distorted kitarre ja seda, kuidas see võib mõjuda kui samal ajal käib silme ees mingi meeletu taplemine. Kui see emotsioon minuni jõudis - tajusin, et siin on mingi asi, mida ma tunnen, et kutsub mind. Sellel oli mingi magnetism või gravitatsioon, tunne, mis tõmbas mind enda juurde,” rääkis ta. 

“Ma tundsin seda oma rinnus,” lisas ta. “See andis mulle jõudu, sest ma olin selline nohiklik laps ja ei tundnud, et mul oleks mingit võimu või jõudu kontrollida asju, vaid pigem tundsin, et elu kontrollis mind. Kui ma selle muusika avastasin, siis tundsin, et ma tahan ka midagi sellist luua, sest see on suur ja jõuline ja agressiivne, samas kui ma ise ei ole üldse agressiivne inimene,” mäletab ta. 

Poeetilise sisemise kutse kirjelduste juures kerkis ikka esile ka ealine iseärasus, mis andis kerkinud maailmaavarusele veelgi jõudu juurde - Martin oli 15 kui hakkas kitarri õppima: “Aasta pärast oli mingi vana hea koolibänd sõpradega. Siis mõistsingi, et kitarri valisin ikka sest "fame, money, bitches". Pianistid ikkagi ei saa niimoodi naisi nagu kidramehed saavad.” Ka see kujutuslik taju, mis instrumendiga kaasas käis pakkus noorele muusikule veel üht dimensioone laiendavat kogemust, mida sel hetkel tema elus veel polnud. 

“Ma läksin sellesse maailma süvitsi ja istusingi pärast kooli tunde kodus, kidra käes. Mingil ajal see vaibus, sest spoiler alert: sa ei võida seda mängu kui sa teed metalit. Aga mul oli tunne, et ma pean seda kuidagi taga ajama ja võimendama nagu narkar, kes otsib järgmist laksu,” lisab Martin, kuidas pillimängule lisandus peagi ka produktsioonihuvi. Tänaseks peavad nad Jörgiga ka oma stuudiot - Leveler Audio.

AJASTU MÄRK
Selle teema alguses sai kirjeldatud, et Pridiani gravitatsiooni loob lisaks bändiliikmete isiklikule taustale ka kultuuriline taust ning punkt ajateljel, kus nad eksisteerivad. Toon bändile näiteks Living Ironically In Europe kanalile postitatud videos “Eastern European Video Games Are Different” kuuldud mõtte: “Creativity Is Born From The Absence Of Tranquility” (Loovus sünnib Vaiksuse Puudumisest -toim.). Ning küsin, kuidas peegeldub see mõttetera nende loomingu perspektiivist?

Robertile meenub päev, mil sündis “Deadfall”: “Olime bändilaagris. Sel päeval tungisid venelased Ukrainasse. Kuna Venemaa on siin kõrval, oli see väga raskesti mõjuv asi.” Roberti jaoks on “Deadfall” üks helipildiliselt kõige kurjemini kõlav lugu. “See on tunne, mis minu sees tekkis, kui tean, et mingi asi koguaeg ootab seal. Kui elu oleks ilusam, kirjutaks ilusamat mussi. Mitte, et minu elu konkreetselt oleks raske, aga kuskil luurab ta, see kurjus,” vaikib ta. 

Jörg noogutab, kuid lisab olustiku teise külje: “Alati on see tunne, et Eesti on nii väike, skeene on veel väiksem - siit ju nagunii ei saa mitte kuhugi. Selle tõttu on muusika kirjutamine lihtsam, sest see ei aja otseselt eesmärki taga. Vahet pole, teeme lihtsalt!”

“Võib-olla see on natuke lootusetu, aga ma kaifin seda lootusetust,” tõdeb ta ning nõustub ka Laur: “Ma ei oskaks muidu midagi kirjutada.” Martin leiab, et just see eluterve tunne, et teatav lootusetus hoopis vabastab, mitte ei kammitse, aitabki neil oma loominguga teiste seast välja paista. “Kui kuulad tänapäeva metalit, siis võib selgelt tunda, kuidas loo struktuure võetakse pulkadeks lahti - x bänd tegi niimoodi, teised teevad ka nüüd nii, sest see töötab. Meie aga laseme end selles lihtsalt vabaks.”

“Mitte ainult meie, vaid paljud Eesti bändid on unikaalsemad, sest meil on veidi suva. Lihtsalt teeme. Mingi struktuur ja taust peab sul olema, et see ei oleks täiesti lamp paugutamine. Kokkuvõtvalt: kannatus on meie edu alus,” räägib muusik. 

“Ega me üritanudki jalgratast leiutada, et loome uue žanri. See ei ole mingi maailmaime, kuid kindlasti teistsugune toon ja kõla on meie asjal,” lisab Laur. 

AHELREAKTSIOON
“Moraalilugemist meil ei ole,” sõnab Laur meelekindlalt. “Pigem ikkagi see visadus, et mine ikka edasi. Sellel albumil on teekond läbi pimeduse. Eraeluliselt olid ka rasked ajad ja nüüd kui see album on valmis, on ka minul parem hakanud,” muheleb ta. 

“Meil on kõigil enda seosed sellega. Lauril ilmselt kõige sügavam lüürikaga. Mina tean lihtsalt läbi ja lõhki kõiki neid saunde ja detaile seal taga,” tunnistab Jörg. Laur tõstab oma käed ning näitab sõrmedele kirjutatud sõnu: NEAR DARK. Sõna otseses mõttes tükike Laurist sai osaks nende loomingust. 

Jörg aga selgitab, et olgugi, et igal loodud palal on iga bändiliikme jaoks oma tähendus ning kahtlemata ka kattuv osa nende kõigi vahel, ei ole tähenduste loomise ja sõnadesse panekuga liiale mindud. Muusika on emotsioon, voolav ja vaba ning seda liigselt defineerides võid taltsutamatust Mustast Iludusest teha kurva tsirkuseponi. 

“”Venetian Dark” tuli ka sellest, et ma nägin ühe värvi nime - venetian red oli, vist. Minu peas muutus see sõnapaar selliseks ja ma panin selle demo nimeks loole, millest sai lugu “Near Dark” ja hiljem nimeks albumile,” räägib Jörg, et klappivale detailile ei pea alati olema muud ratsionaalset selgitust kui see, et see lihtsalt sobib tervikusse. 

“Kui ma selle loo nime nägin, siis ma mõtlesin kohe, et ahah, Veneetsia - uppuv linn. Visadus ja uuestisünd,” selgitas Laur, kuidas temast sai ahela järgmine lüli ning nüüd tekkis palale ka heliline emotsioon. 

Laur: “Veneetsia pole mitte meie ümber, vaid meie enda sees.”
Jörg: “Meie olemegi Veneetsia.”
Robert: “Iga inimene ise on Veneetsia. Aga peab ellu jääma, hakkama saama.”
Martin: “Layers, man.”/---/ 

Sarnast doominoefekti esineb Pridiani loomeprotsessis väga palju. Nad justkui pidevalt sünteesivad üksteise väljutatud ideid uueks hapnikuks, mida nemad hingata saavad. Näiteks kirjeldab Jörg, et lugu “Endless”, sündis “Elden Ring’i” mängides. “Selle mängu alustala on see, et sa sured koguaeg ära, kordad mängu eelmisest salvestuspunktist ja läbi selle õpid seda tundma. Lõputu. Mingi korduv tsükkel. Ma kirjutasin selle lüürika ja Laur võttis selle. Ma ütlesin talle, millest see tuli, kuid tema lõi täiesti omaette maailma,” kirjeldab Jörg. 

“See läks täiesti täppi. See oli viimane lugu, mille me kirjutasime ja nüüd on see albumi viimane lugu. Plaadil ongi läbivaks teemaks taassünd. Korduv tsükkel, kust korjad järjest uusi kihte peale,” lisas Laur. 

See tõlgendamisvabadus nende muusikas näibki olevat see, mis suudab haarata väga erinevaid osasid inimestest ja paljude puhul suisa tervet nende olemust. Üks särav näide sellest, kuidas Pridian ei ole lihtsalt jälle-üks-metalbänd annab tunnistust eesti Raskemuusikaliidu poolt korraldatud Heavy Music Band Battle, millel lõppkokkuvõttes kolm võitjat, kellest igaüht premeeriti pääsuga ühele koostööd tegevatest festivalidest - Rocktagons (Läti), Mystic Festival (Poola), Õllesummer (Eesti). Eriauhinna pani välja ka kontserdipaik Kinomaja Bar&Stage. 

Võistluse reeglistik nägi ette, et üks bänd ei saa võita rohkem kui üht auhinda. Pridian hõigati koos kahe teise võitjaga välja, olles kutsutud Rocktagons festivalile ning suure üllatusena teatas Mystic Festival, et lisaks juba valitud Intrepidile tahavad nad esinejate seas näha ka Pridiani ning välja kuulutati kohapeal sündinud eriauhinna võitja. “Me ei mõelnud selle peale, et see on võistlus, vaid mõtlesin lihtsalt, et go and destory (mine ja hävita - toim.) Ja seda me tegimegi,” kirjeldab Laur, kuid ei salga ühes teiste liikmetega, et positiivne šokk juhtunu üle on varjamatu. 

“Ehk see ongi nii, et me ei kirjuta vaatega, et mis võiks kellelegi meeldida. Teeme seda, mis meile endale meeldib ja mis on meie sees. Kui meie jaoks töötab siis…,” kehitab Laur õlgu. 

“Autentsus ja professionaalne tööeetika,” toob Jörg välja kaks oluliseimat elementi nende loomingu puhul. “Meil on aastatega bändina hästi tugev filter tekkinud, millega me võrdleme, et kas see, mis me teeme on õige. Pluss on meil kõigil veel ka oma filter,” rõhutab ta. 

Martin asub meelekindlalt selgitama kogemust, mis tema jaoks joonistas selgelt välja, mis on nende trump. Ta kirjeldab külastust Summer Breeze festivalile, kus temal ja Lauril õnnestus paljude muusikatööstuse tegijatega tutvuda ning mõtteid vahetada. “Neist vestlustest koorus minu jaoks välja välja üks ühine nimetaja - me lihtsalt kraabime, küünistame ja kaevame kõige kõvemini. Miks me oma väikesest Eestist üldse üritame midagi, kui enamik ei tea isegi 21. sajandil, mis koht see ongi,” kirjeldab ta kirglikult. 

“Ma ei tea miks see nii on, kas sellepärast et me lihtsalt tahame seda nii väga või lihtsalt oleme positsioonis, kus seda on võimalik teha? Nähes seda, kuidas need kolm tüüpi oma kunsti kallal vaeva näevad, et olla nii tasemel nagu nad on. Näen, kuidas iga mees töötab selle nimel, kas või veri välja, peaasi, et tuleks nii hea kui ta olla saab. Selles mõttes jutt, et me kirjutame enda jaoks on veits bullshit ka - me ikka väga tahame seda,” süttib Martin. 

“Siit tuleb see vedamise faktor ka sisse - isegi kui sa töötad rohkem kui see vend su kõrval, kas sa suhestud inimestega? Kas nad mingil põhjusel tõmbuvad sinu poole või mitte? Meil on siiani lihtsalt vedanud. Võib-olla on see “X-faktor”, võib-olla ma ei tea, millest ma räägin, kuid ilmselgelt midagi toimib,” jääb ta enesekindlaks.

“Unustage talent - nähke vaeva, tehke täiega tööd!” Põrutab Martin. “Me oleme selle teekonna jooksul ilmselt rohkem läbi kukkunud kui mõned inimesed proovinud on,” muheleb Laur. “See ongi meie suur eelis, et meil on olnud kakskümmend aastat aega läbi kukkuda!” nõustub Martin. 

“Kunagi alustades ka öeldi, et ma olen halb, aga ma ei lõpetanud ära. Kui keegi praegu ütleb, et ma olen halb - võib-olla ma varsti olen vähem halb. See ei lõppe mitte kunagi ära. Looming ei ole sihtkoht, vaid lõputu teekond,” sõnab Laur. 
Noogutades liitub ja Jörg: “Seda kohta ei olegi olemas, kus tunned, et oledki kohale jõudnud. Sa lihtsalt jätkad, kuni sured…”
““Endless”,” noogutavad bändiliikmed läbisegi justkui samu sõnu korrates. 
…
“Aga millal see rokkstaari osa sisse tuleb?” küsib Martin, kõik pahvatavad naerma.

PRIDIAN kutsub kõiki kaasaelajaid debüütalbumi ilmumist tähistama 23. mail Kinomaja Bar&Stage'i. Lavale astuvad bloodfeather ja Rainer Ild ning loomulikult õhtu täht - Pridian. Viimased piletid veel saadaval SIIN!

PRIDIANi debüütalbum "Venetian Dark" on leitav kõikidel voogedastusplatvormidel. Oma plaadikollektsiooni saad täiendada nii imekauni vinüüli kui ka CD läbi. Vaata näiteks SIIT!