Kuidas meie aju pingelistes olukordades otsuseid langetab?

Mõtlemise kaks käiku: kiire ja aeglane
Kujuta ette, et inimese mõtlemisel on kaks käiku, kiire ja aeglane. Kiire käiguga käib kõik kähku - kiire reageerimine, nobedalt tekkinud kõhutunne, kogu emotsionaalne kaadervärk. See käik on nagu Lamborghini, mis pedaali kerge puudutuse peale juba tuurid üles võtab. Aeglane käik on aga strateegiline. Ta kaalub plusse ja miinuseid, mõtleb plaane läbi ja eelistab rahulikku koosolekuruumi ajusprindile. 

Kui panused on väikesed, näiteks kas juua teed või kohvi, juhib meie otsuseid enamasti kiire mõtlemine. Aga kui otsuse kaal on suurem - näiteks karjäärimuutus või otsus, kas Meistrite Liiga mängule panustada või mitte -, võtab aeglane käik järjekorda. Mõnikord on poolte vaheline konflikt nii tugev, et tekib otsustamatus: üks osa mõtetest tahaks võimalusega kohe kaasa minna, teine pool koostada esmalt mitme lehekülje pikkuse poolt- ja vastuargumentide loetelu.

Stress
Kui panused tõusevad, sekkub kiire ja aeglase käigu võimuvõitlusse veel stress. Meie aju mandeltuum, mis vastutab ohu tajumise eest ja mille ülesandeks on seega teha välkkiireid otsuseid, hakkab häirekella lööma. Samal ajal hakkab aeglasema ajukoore töö takerduma. Kõrge kortisoolitase raskendab analüütilist mõtlemist, nii et kiire mõtlemise impulsid on sel hetkel valjemad ja neid käsitletakse eelisjärjekorras.

Sellepärast lähevadki intervjueeritavad kaamera ees küsimustele vastates sageli lukku, kui mõni ootamatu või raske küsimus esitatakse. Mõtlemine ei lähe katki, ka pea ei jookse mõtetest tühjaks. Aju läheb lihtsalt tagasi oma ürgse reaktsiooni juurde, kus kiire reageerimine - sageli tardumise, põgenemise või ründamise refleks - aeglase ajukoore üle domineerib. 

Kognitiivsed otseteed
Aju armastab otseteid, sest need säästavad energiat ja aitavad kiiresti otsustada. Sinna alla kuuluvad mõttemustrid nagu „Kui see meeldib paljudele inimestele, siis peab see olema hea“ või “Tunnen end õppides ebamugavalt, seega peaksin seda edasi lükkama”. Kiire mõtlemine käib automaatselt, aga võib suurte otsuste puhul liigse emotsionaalsuse tõttu eksitada. 

Näiteks hindame üle sündmusi, mida on lihtne meenutada - näiteks lihtsaid ja sensatsioonilisi pealkirju pokkeriturniiril suure võidu saavutanud inimese kohta. Järsku tundub võimalus kasiino kaardimängude võidušanss suur, kuigi päriselus ei ole midagi muutunud, mis sellist mõtet kinnitama peaks.

Lugu sinu peas
Siinkohal on üks keerdkäik: aju ei ole mitte ainult otsuste tegija, vaid ka jutuvestja. Käime kõik ringi, väike jutustaja pidevalt seletamas, kellena end nägema peaksime: „Ma olen riski võtja“, “Olen hoolikas planeerija” või “Järgin kõhutunnet”. Kui surve on suur, kipume sellele käsikirjale toetuma ehk vääname fakte nii, et need sobiksid meie narratiivi. Seda kutsutakse motiveeritud arutluseks.

Kui järgmine kord tabad end mõtlemas: „Ma ei mängi kunagi“ või „Ma kuulun alati oma sisetunde järgi“, siis pea kinni ja küsi endalt, kas see on tõesti tõsi. Või on see lihtsalt järgmine peatükk aju pikas romaanis, mis su otsuseid mõjutab?

Treeni oma sisemist köielkõndijat
Hea uudis: sa võid harjutada suurte panustega otsuste langetamist nagu sportlane:

• Teeskle pingeolukorda. Proovi ajalisi väljakutseid ja pane endale otsustamiseks taimer. Nii muutuvad pulssi tõstvad otsused lihtsamaks.
• Pea pausi ja plaani. Treeni kiiret mõtlemist pidurdama. Lihtne hingamisharjutus annab aeglasele mõtlemisele aega valikute kaalumiseks.
• Reaalsuskontroll. Kirjuta üles tegelikud tõenäosused. Kui paberil on ilmselgelt näha suhet 1:10 000 sõnapaari „väike võimalus“ asemel, võib see kiire mõtlemise esialgse hüpoteesi ümber lükata.
• Sõnasta tulem ümber. Selle asemel, et endale pidevalt sisendada mõtet: „Kui ma ebaõnnestun, on see katastroof“ proovi “Kui ma ebaõnnestun, õpin midagi”. Riski muutmine kasvuks muudab ka tekkiva stressi pigem ootusärevuseks.

Tagasivaade läbi kõverpeegli
Kas olete kunagi pärast suure kõne tegemist leidnud, et mälestus selle andmisest on... moonutatud? See on sinu aju, mis redigeerib tipphetki. See täidab lüngad, et luua sujuv lugu: „Ma teadsin kohe, et publikule see nali ei istu“ või “Oli ilmselge, et oleksin pidanud seda mainima.“

See otsustamisjärgne toimetamine kaitseb meie ego, kuid võib õppetunde ühmaseks muuta. Et hiljem analüüsides hetkeolukorda selgelt mõista, kirjuta üles oma reaalajas tekkinud mõtted ja tunded. Nii sõgedad kui need ka poleks. Nii lood oma hilisema otsustuslabürindi jaoks täpsema kaardi.

Igaühe oma Põhjanael
Kokkuvõttes on suurte panustega otsused vähem seotud laual olevate faktidega ja rohkem sellega, kellena end näed. Kas oled keegi, kes hindab julgeid samme? Keegi, kes kaitseb stabiilsust? Need sügavamad väärtused on nagu kompass.

Järgmine kord, kui seisad suure otsuse eel variante kaalumas, mõtle:

• oma väärtustele. Kirjuta üles oma kolm peamist põhimõtet;
• testi iga valikut. „Kas see on kooskõlas minu väärtustega?“;
• usalda väärtuste joondumist. Isegi kui kiire mõtlemine karjub emotsioonide ajel teisiti, lase oma kompassil end juhtida.

See argumentidel põhinev kindlustunne ei kõrvalda emotsionaalset ebakindlust, kuid võib muuta närvikõdi praktilisteks otsusteks.