Uku Randmaa on kahel korral purjetanud ümber maakera. Esimest reisi nimetab ta naljatledes "tilu-liluks", sest siis peatus ta saartel, kus kasvasid palmid ja müüdi cuba libret. Teine reis sündis võistluse Golden Globe Race raames ning peatuda ei tohtinud. Kasutada ei tohtinud kõrvalist abi, ega kaasaegseid moodsaid abivahendeid. Võistlustingimused ja paadi varustus sama, mis 50 aastat päeva. Uku viibis avaveel 252 päeva ega saanud või tohtinud kellegagi selle aja jooksul isegi suhelda. Ainsaks suhtlusvahendiks oli ragisev raadio, mille abil sai hääli püüda, kuid pikemat vestlust pidada paraku mitte. Seltsiks vaid albatrossid, delfiinid või vaalad.
Kuna peatusi ega suhtlust polnud võistluse jaoks ette nähtud, pidi Uku kohe kaasa võtma ka kogu toiduvaru, mis peaksid keerukates tingimustes vastu. Varudes oli tekkinud valearvestus ning toit sai enneaegselt otsa. Uku kaotas kaalust 20 kilogrammi.
Aga milleks sellist ohtlikku väljakutset ja keerukat katsumust ette on vaja võtta? "Tagantjärgi võib öelda, et see oli puhas seiklus. Seiklust ma otsisin, tahtsin teha midagi sellist erilist, millega iga inimene ei tegele ja ei saa hakkama. See oli minu väljakutse. See oli ikkagi ellujäämise kursus," kirjeldas Uku, sõnades, et arvas, et teekonna läbimiseks kulub tal aasta, kuid tegelikkuses läks aega 252 päeva.
Üks suuri ellujäämisoskusi testivaid olukordi tekkiski siis kui Uku märkas, et toiduvarud on kahtlaselt hõredaks jäänud. Valearvestusse panustas ka see, et toit võib rikneda ning karmis kliimas on energiavajadus palju suurem. "Sa oled ekvaatoril - higistad. On palav ja paha. Kui lähed lõunapoolusele väga lähedale, siis on jällegi väga külm. Lõunaookeanis oli õhutemperatuur kuskil kuue kraadi ümber, ööpäev läbi. Energiatarvidus oli suur," kirjeldab ta.
Reisi jooksul oli üheks sihtkohaks Austraalia lähedal asuv Hobarti saar, mis tähistas ühtlasi poole teekonna läbimist ning kavandatud oli pressiga kohtumine. Üle sai anda ka oma kirjad, et need saadetaks kodustele ja sõpradele. "Seal vaatasin, et oot-oot, mul on toitu läinud üle poole. Hakkasin mõõtma ja arvutused tõestasid, et jah," mäletab Uku.
Uku koostas kõikidest allesjäänud varudest tabeli ning hakkas varusid trips-traps-trulli kombel läbi kriipsutama kui miski jälle söödud sai.
"Kõigepealt lugesin üle riisi koguse. Riisi oli mul natuke üle ühe kilogrammi kaasas, pärast Hobarti saart. Lugesin teelusikaga selle riisi potti ja sain arvu. Vist oli mingi 900 teelusikatäit. Tegin arvutuse ja arvutuste tulemusteks sain, et ma võiksin päevas kolm teelusikatäit riisi süüa," rääkis Uku. Suureks abiks olid hea sõbra poolt kaasa tehtud külmkuivatatud toiduained, mis aitasid lisaks täiskõhutundele täita ka toitainete vajaduse. "See oli see, mis mind elus hoidis!"
Vahel ka näkkas. Sõna otseses mõttes. Kalapüük ei olnud aga sugugi nii hõlbus ja päästev vahend kui kodus diivani peal mõeldes arvata võiks. "Lõuna-Ookeanis, kus on hästi suured lained ja tormid. Seal kala on sügaval ja naerab ainult," rääkis Uku värvikalt. Variandiks on panna lant pika tamiiliga paadi taha jooksma ning loota, et mõni mööduv kala märkab ja krahmab kinni. "Tihtipeale on aga see häda, et need kalad on nii suured, et lähevad koos landi ja jupi tamiiliga minema."
Uku nuputas aga käigu pealt välja lahenduse ning valmistas roostevabast terasest landile pikenduse. "Kui ma juba Atlandi Ookeanis uimerdasin, siis sellega mul õnnestus saada selliseid, peaaegu endapikkuseid poisse. Aga häda on see, et seal on jällegi ekvaator - kuum. Külmkappi mul ei olnud ja selle kala säilitamine tekitas probleeme," tõdes ta.
Siiski püüdis Uku taas leida lahenduse - ta kuivatas kala. "Ta päästis näljast, aga ei olnud väga nauditav, sest vobla kõrvale oleks õlu väga hea olnud. Seda mul ei olnud," naeris ta.
Lõppkokkuvõttes sai Uku auväärse kolmanda koha. Startides oli täpselt samasuguse plaani ja varustusega võistlejaid 18. Paraku jõudis finišisse vaid viis. "Kõigil midagi juhtus. Ka päris koledaid asju juhtus. Eks me oma pisikeste puutükikestega keset suurt ja karvast merd olime," kirjeldas ta aukartlikult.
Õnnetusi nagu mainitud, oli tõesti igasuguseid ja päris koledaid. Ühel võistlejal murdus mast. Üks Indiast pärit võistleja jäi kellarihmapidi masti külge kinni ja kukkus sealt teki peale, murdes seljaluu. Ukul läks õnneks. Ta purjetas laevaga, mis oli 36 jalga pikk. Täpselt samasugune nagu neid 60 aastat tagasi valmistati.
Olgugi, et kõik võistlejad olid varustatud rahvusvahelise satelliitsignaaliga, et saata abikutse päästejaama, oli lootus kedagi appi kutsuda väga õhuke. "See kõik on teoreetiliselt. Hädaohu või õnnetuse korral, seal abi väga palju ei ole.""Mul õnnestus kolme kuu jooksul näha ainult ühte laeva. Seal ei ole palju liiklust. Sinna pole ka kellelgi asja eriti. Kaubateed lähevad tunduvalt sõbralikematest kohtadest," tõdes ta.