Inspireeriva raamatu kirjutanud Kertu Jukkum kergitab saladuseloori oma lapse isalt 

Kertu Jukkum teatas mõnda aega tagasi, et ta on lapseootel. Saatejuht Alari Kivisaar alustas kohe Jukkumi küsitlemist teemal, et kes selle lapse isa siis ka on. “Ta on mees. Ta on noorem kui sina. Ja natuke vanem kui mina. Kui vaadatakse sind, siis ma ütleks, et sina oled oma vanuse kohta seksikas mees, aga tema on veel seksikam. Mis veel? Ta ei ole avalikkusele tuntud inimene,” vastas Jukkum 

“Aga millal sa teda esitled? Vaata, ikka kuulsad inimesed tulevad oma paarilist esitlema mingile üritusele, siis kõik kirjutavad ajakirjades: "Ooo, et see ja see esitles oma uut kaaslast!" päris Kivisaar. 

“Need on need inimesed, kes armastavad seda butafoorilist maailma ja armastavad oma eraelu jagada. Siis küll on neid kokkutulekuid ja lahkuminekuid ning kõiki neid asju. Mina olen alati hoidnud oma eraelu väga privaatsena,” sõnas Jukkum. 

Saatejuhid uurisid ka selle kohta, kuidas tuntud reisisell on valmis selleks, et pisikese kõrvalt ei ole enam võimalik nii palju reisida. Jukkum imestab ja küsib, et kas titadega ei saagi siis reisida. Ta lisab, et Aafrika ringreisile ta lapsega tõesti ei lähe, kuid reisida kavatseb ta ikka. "Ega siis enamus maailma riike on siiski suhteliselt turvalised paigad. Aga seljakotiga kusagile maailma ohtlikumatesse piirkondadesse ma ei lähe. Mul on väga hea meel öelda, et need paigad on mul juba kõik läbi käidud,” ütles naine. 

Raamat “Elu parim elu”

Raamatu tutvustuses seisab kirjas, et see on kirglik lugu sporti vihkavast elupõletajast, piiride ületamisest ja eneseleidmisest. “Nagu Kristi Port on öelnud: "See raamat algab ajaga, mil sporti ei olnud üldse, ja lõpeb ajaga, kui on vähe peale spordi. Ehk siis kogu see meelelahutusmaailm, kus klaasid olid kenasti täis... Ja see on küll hea võrdlus praegu – mina liikusin sealt edasi,” tutvustab Jukkum värsket raamatut. 

“Lugu sellest, kuidas spordikauge või lausa sporti vihkav inimene jõudis triatlonini, ja nüüd aina jookseb maratone, teeb triatlone ja ronib mägedes. Ega 25. eluaastaks ei olnud ma ju mitte midagi, mitte kunagi teinud. Kaasa arvatud kehalises kasvatuses – mina ei käinud seal põhimõtteliselt. Ma olin ka selline haige ja väeti laps, et ega see stardipositsioon ei olnud kõige parem. Hoolimata sellest, et ma olin väga sportlikust perekonnast – mu kaksikõde on väga sportlik ja mu ema oli kehalise kasvatuse õpetaja, treener ja nii edasi. Aga mina otsustasin, et mina sporti ei tee, sest see on lihtsalt nõme. See on selline nõme higistamine,” tunnistas ta. 

Kuid kuidas see spordipisik naisele ikka nii tugevalt külge jäi? “Tead, ma ikkagi usun seda, et õnn on pingutuse ja kannatuse tagajärg. Ja need rõõmsad hetked finišites, mida ma aina rohkem ja rohkem kogesin, viisid mu järgmiste hullusteni. Ja noh, ega mis siin salata – kogu aeg pakuti mingisuguseid järgmisi väljakutseid. Ja ega ma väga tihti ei öelnud 'ei' – pigem ikka 'jaa' kõigele. Ja üks asi ajas teist taga,” vastas Jukkum. 

Lõpuks on sport olnud Jukkumi jaoks inspireeriv ja elumuutev. “Mina usun, et parimat elu kindlustavad ikkagi sellised pidevad rõõmsad hetked ja hea tervis. Ma arvan, et see on kõige suurem võit üldse. Et medalid võivad jääda ka välja teenimata, aga ma ei ole olnud kunagi elus nii pikalt terve kui viimased aastad. See on küll kindlasti üks selline hea märk, mis on võib-olla olnud ka heaks auhinnaks,” sõnas ta. 

Lugeja võib sealt Jukkumi sõnul saada ennekõike inspiratsiooni, et enda elus mõni muudatus teha, mis selle paremaks muudaks. 

Raamatut saab soetada siit!