PIHITOOL27-aastane Anna kahetseb tehtud otsust: kas tunnistada üles või igavesti vaikida?

"Ma olen nädalaid teeselnud, et ma kaotasin käevõru, mille ema mulle andis, mitte isegi ei kinkinud, vaid andis nö päranduseks või kuidas seda peenelt nimetama peaks. See oli perekonnareliikvia. Aga tõde on see, et ma ei kaotanud seda. Ma müüsin selle maha. Ma tean, et see on kohutav, ma tean, et ta oleks muserdatud, kui ta teada saaks, aga ma olin meeleheitel," kirjutab Anna.

"Mul oli raha vaja, et üks tobe järelmaks kinni maksta ja ma ei suutnud muud lahendust leida. Tol hetkel tundus see õige, aga iga kord, kui ma emale otsa vaatan, tunnen, et valetan oma vaikimisega. Ma soovin, et saaksin seda tagasi võtta. Kahjuks tagasi ma seda käevõru enam osta ei saa, adjöö noh. Mida teha, kas tunnistan emale üles või on mu karistus see kohutav piinatunne?" küsib Anna Pihitooli käest nõu.

Alari Kivisaar arvab, et Annal ei ole mõtet emale üles tunnistada, küll ta ära harjub. Maris Järva saab murest aru, kuna oma lähedastele on eriti raske valetada.

"See on kõigest mingi asi, elu mõte ei seisne asjades," sõnab seepeale Kivisaar.

Siim Taba saab aru, et Annal võib olla ebamugav tunne, kui ema käevõru kohta küsib.

"Siis sa ei leia seda üles. Sa ei tea, kus sa selle panid. See on täiesti ära kadunud," pakub Kivisaar vastuse välja.

Maris Järva rääkis loo sellest, kuidas ta kaotas kunagi ära vanaema käest saadud kaelakee. Ta käis seda ikka ja jälle vanaema ehtekarbis vaatamas. Ühel hetkel otsustas vanaema selle kaelakee Marisele kinkida. Kuid kehalise kasvatuse tunni jaoks riideid vahetades kaotas ta selle ära.

"Ja see tunne, kui see järsku ära kadus. Ja ma sain aru, et ma olen selle ära kaotanud. See oli päris paha tunne, sest ma olin kogu aeg seda vanaema karbikeses vaatamas käinud," meenutab Maris.

Kivisaar toob jutu Anna juurde tagasi, ta märgib, et kui Maris kaotas perekonna varanduse lihtsalt ära, siis Anna sai vähemalt selle eest raha.

"Said oma järelmaksu makstud. Võib-olla see oligi saatuse poolt niimoodi loodud ja mõeldud. See reliikvia pidigi ühel hetkel kellegi elu päästma. Sind reaalselt ka aitama, mitte mingid tühjad sõnad ja reliikvia. Siin ta nüüd oli. See reliikvia tuli ja aitas sind. Niimoodi on sellest rohkem kasu, kui mingi kärakas vedeleb kuskil, mida ei julge kanda ka, sest kardad selle ära kaotada," arutleb Alari.

"Tegelikult siin ei olnud nii, et sa tahtsid lihtsalt raha. Et uued saapad on nii ägedad seal kaubamajas. Lähen ja ostan need endale. Sul oli tõesti mure. Siin see reliikvia tuli appi. Selleks ta oligi mõeldud. Ära muretse. Ema puhul on veel see, et tead, ei ole vaja kõiki asju rääkida," soovitab Kivisaar veel.

"Ema puhul on see, et mida vähem ta teab, seda lihtsam," on Siim Taba nõus.

Maris Järva rääkis veel loo sellest, kuidas ta Hiiumaal meres hullates ühe sõrmuse ära kaotas.

"Mul on kaks sellist kogemust hingel," tunnistab Maris.

Seejärel tuleb Marisele meelde ka veel kolmas õnnetu lugu, kui ta kodus Fazeri piparmündikomme nosides kaotas ära valgest kullast kihlasõrmuse, mille ta koos kommipaberitega prügikasti viskas.

Maris sõnab Annale lohutuseks, et kõigil juhtub.

"Nagu me kuulsime, võib ka hullemini minna," lisas Taba.

"Maris on kõik need asjad ära kaotanud, ei ole midagi vastugi saanud," sõnas Kivisaar lõpetuseks.

Istu teisipäeva hommikul Sky Plus Hommikuprogrammi pihitooli ja räägi, mis toimub sinu malbe kesta taga tegelikult.

Oma patte saad lunastada siin!