“Minu hingel pole patt. Hingel on palju kaalukam mure – mure, mis ilmselt kõigile tundub ebareaalne, aga minu mõistuse ja enesetunde jaoks lahendamatu. Ma lihtsalt tahan selle lõpuks avalikult välja öelda – äkki keegi veel tunneb end selles puntras ära. Mul on kaks kallist last, juba nooruki eas. Peagi paistavad kooli lõpud silmapiiril,” alustab Terje kirja.
“Aga mina… Ma pole neile mitte kunagi öelnud: “Ma armastan sind.” Ma pole kunagi öelnud: "Oled kallis, ma armastan sind, oled mulle tähtis." Kõik need sõnad, millest kõik räägivad ja mida teised vastu saavad. Ma saan aru – kui mina pole kunagi neid sõnu öelnud, siis ei oska ka minu lapsed neid sõnu öelda,” jätkab naine.
“Minu patt on see, et ma ei julge enam seda neile öelda. Kuidas ma ütlen, kui ma pole seda kunagi öelnud... sest ma ise pole kunagi seda oma vanematelt kuulnud. Kuidas ma päästan oma lapsed sellest ringist, kui ma ei suuda neid kolme sõna välja öelda?” küsib ta Pihitoolilt abi.
Alari Kivisaar soovitab, et Terje otsiks lihtsalt õige hetke – kui tekib emotsionaalne olukord, siis öelgu see välja, mitte midagi hullu ei saa juhtuda. Maris Järva on Alariga nõus – ei ole siin midagi karta.
Siim Taba sõnas, et tema mõistab, millest Terje kirjutab. "Mina oma vanematelt võib-olla ka ei ole liialt palju neid sõnu kuulnud. Aga ma tean, et minu naisele meeldib seda hästi palju meie lapsele öelda. Ja siis ma olen seda kõrvalt näinud ning öelnud ka vahepeal oma tütrele, et sa oled mulle väga tähtis ja oluline. Sellised asjad tuleb vahepeal välja öelda – see esimene kord võib olla raske," rääkis Taba.
Kivisaar sõnas, et temale ka ei meenu, et talle oleks kunagi nii öeldud. Maris pakub, et keegi ikka on Alarile ilusaid sõnu öelnud. "Minimaalselt," vastas mees.
Maris mõtiskleb selle üle, et eks see ole ka põlvkondade värk mingis mõttes. "Tänapäeval mina ikka väga palju räägin samamoodi, aga tänapäeval kõik räägivad niimoodi. See on tulnud kuskilt Ameerika filmidest või kust iganes – see on tänapäeval tavaline. Aga võib-olla põlvkonnad enne meid ei harrastanud seda lihtsalt, see on kuidagi jäänud nii."
Siim ja Alari on nõus, et nii tõesti on. "See ei tähenda, et keegi ei armasta kedagi, aga lihtsalt ei ole seda varem niiviisi välja öeldud," sõnas Maris. Alari soovitab Terjel see asi ikka ära teha – kui raske see ikka olla saab?
Maris pakub välja, et kui lapsed kooli lõpetavad, võiks Terje kirjutada neile kaardi, kus ta ilusti muu jutu vahele paneks, et lapsed on talle kallid. "Võib-olla järsku „Ma armastan sind“ peale lennata on imelik. Hakka kuidagi vaikselt minema ja ära karda. Lapsed võtavad selle kindlasti väga hästi vastu."
"Natuke on võib-olla pusimist, aga leia see koht," lisab Alari.
"Kui lapsed on kõik toredad ja head, siis pole lugu. Oled oma tööd ikka hästi teinud. Võta rahulikult," kõlab viimane soovitus Alari poolt.
Kui sul on hingel mõni patt või mure, siis pihi sinagi meile SIIN!
