Suri Els Himma

1962. aastal alustas ta 22-aastaselt laulmist ansamblis Kevad (Ahto Veerme juhtimisel), mis tegutses samanimelises Tallinna restoranis Kevad. Teda loetakse esimeseks Eesti džässlauljatariks, sest just selles žanris avanes Himma haruldane hääletämber. Ta esines džässi lauldes koos Raivo Tammiku ja Helmut Aniko ansamblitega.

Aastatel 1973–1991 esines ta Viru Varietee, baar-varietee Tallinn (Harju tänaval), restorani Tallinn ja Olümpia hotelli varieteeprogrammides. Talle tehti ettepanek sõlmida leping Moskva Music Hall-is esinemiseks, kuid mitmesugustel (ka mentaalsetel) põhjustel ei võtnud Himma pakkumist vastu.

Ta on üles astunud paljudel džässifestivalidel Tallinnas, Riias, Leningradis, Chișinăus, Soomes, Thbilisis (laureaat) jne. Aastast 1991 on ta vabakutseline laulja.

Himma on esinenud muusika esitajana mitmetes filmides: “Must habe tahab teada” (1967), “Uksed” (1969), “Varastati Vana Toomas” (1970), “Šlaager” (1982), “Ükssarvik” (2019) jt.

Tuntumad Els Himma esitatud laulud on “Võõrsil”, “See on hea”, “Raud on kõva”, “Millest sa elad ja hingad”, “See tunne pole uus”, “Kailakii-kailakoo”, “Must mees”, “Ootama peab”, “Üksinduse aeg” jt. Aastate jooksul on Els Himma laulnud rahvalikke laule, jazzi, estraadi ja ka poplaule.

Himma on mitmel aastal osalenud Eesli Laulu žüriis, samuti on ta olinud Eurovisioni žüriis. Ta oli abielus muusik Lembit Himmaga (1931 - 2022). Abielust sündis kaks tütart - Nancy Himma ja Helen Himma. Legendi jäävad leinama kaks tütart, lapselapsed ning sugulased ja lähedased sõbrad.