"TUULDE LÄINUD ARMASTUS"
Johannes Pietsch, Teodora Spiric, Thomas Turner / Leelo Tungal
On mu arm ookean,
kuid vett sina pelgad,
kuis siis hoida sind saan ma,
nüüd, kui mind sina hülgad!
Ma sirutan käe,
aga vaevalt mind näed sa,
mind ei kuule, ei näe ka -
aina kaugemaks jääd sa.
Jäin üksi sügavikku nii ma,
võin tundeis uppuda,
kuis ei mõista mind sa?
Lahkud nüüd sa.
Ja me arm – läks tuulde ta.
Läks tuulde ta.
Lahkud nüüd sa,
ja mu hing jäi tundeta,
läks tuulde ta.
Ja minekuteel
pinnale tõusin veel,
üksildust tunneb meel,
siiski pean lootma veel.
Lahkusid sa,
ja me arm – läks tuulde ta,
Läks tuulde ta.
Lahkud nüüd sa,
ja nii mu hing jäi tundeta,
läks tuulde ta.
Tuulega, tuulega…