Kui Sky.ee kirjutab mõnest uuest artistist, kostab kommentaariumist tihti hämmeldunud küsimus: „Who the f*** ta on ja miks me temast räägime?" Selleks, et meie lugejad teaksid, kellele nad oma kõrvu laenavad, anname „WTF-rubriigis” artistile võimaluse sellele küsimusele ise vastata.
Seekord on meie tähelepanu keskpunktis erakordselt andekas muusik ja hinnatud kitarrist Anna Kalk, kes on seni tuntust kogunud koosseisudes nagu Anemoon ja Assonance. Tegelikult on tema loominguline jalajälg palju laiem: EDNA, Kalk/Baillod/Kaeser, Noblique ja Anna Kalk Quartet on vaid mõned nimed, kus ta on säranud nii kitarristi kui heliloojana. Tema üheks säravamaks tunnustuseks võib pidada 2022. aastal pälvitud Tiit Pauluse nimelist Noore Kitarrimängija preemiat, mis kinnitas tema koha Eesti jazziskeene tippude hulgas.
Kalk andis äsja välja oma esimese sooloalbumi „Different Times“, mille suur osa sündis juba paar aastat tagasi Šveitsis, kus ta lõpetas parasjagu oma magistrikraadi. Kuna „Different Times“ räägib muutustega toime tulemisest, on Annale oluline leida kindlad pidepunktid, mis teda maandaksid ning üks olulisemaid neist on tema maakodu ja põld Setomaal, mida tema pere on harinud juba viis põlve järjest.
Aga kes on Anna Kalk artistina, inimesena ja miks peaksime tema tegemistel silma peal hoidma? Kõige paremini oskab sellele vastata Anna ise ja pärast intervjuud saad tema uue albumiga põhjalikumalt tutvuda artikli lõpus.
Räägi meile natuke endast ja oma taustast. Kes sa oled ja kust tuled?
Olen Anna Regina Kalk, muusik. Olen sündinud Tartus ja pean ennast uhkelt täielikuks lõuna-eestlaseks, sest pool suguvõsa juurtest on Setomaal ja teine pool Võrumaal. Oma teiseks kodulinnaks pean ka Haapsalut, kus elasin umbes poole oma kooliajast. Alates aastast 2012 olen tallinlane väikse kõrvalpõikena Saksamaale ja Šveitsi, kus elasin kokku viis aastat.
Hiljutised suurimad ettevõtmised lisaks muusikuks olemisele on NANANA Recordsi ja Festivali rajamine koos kolleegi ja sõbra Kristjan-Robert Rebasega. Tegemist on jazzmuusikat välja andva plaadifirmaga ning iga-aastase festivaliga.
Aprillis ilmus minu uus plaat “Different times” Saksa plaadifirma Neuklangi alt. Plaadi salvestasin enda kvartetiga (Anna Kalk Quartet - toim.), kus mängivad lisaks minule kolm imelist Šveitsi muusikut.
Tänu millistele projektidele võib Eesti publik sinuga juba tuttav olla?
Kuna tegutsen peamiselt jazzimaastikul, siis võib publik mind kindlasti tunda jazziklubide lavalt erinevate koosseisude ridadest. Lisaks jazzilavadele olen aastate jooksul teinud kaasa näiteks Piip ja Tuut teatri etendustes, Eesti Kontserdi korraldatud tuuril “Hemingway ja Ameerika Jazz”, kus Jüri Aarmaa rääkis lugusid kuulsast kirjanikust ning jazzkvartett mängis lugude juurde muusikat.
Kuna inimesed jäävad ikka meelde telekast, siis kõige meeleolukam teleesinemine oli kindlasti Eric Kammiste kokku pandud Eesti Laul 2024 vahepalaga nimega “Kammi kitarribrigaad ehk laulmine on ajaraisk kitarrisoolode vahele.” Sellel aastal võis mind näha Jazzkaare laval ansambli Anemoon koosseisus.
Mis ajendas sind muusikat tegema ja kuidas sa oma muusikat kirjeldaksid kolme sõnaga?
See, mis mind muusikat tegema ajendas, on mulle siiamaani jäänud mõistatuseks. Ma ei ole sellele ühtegi loogilist seletust leidnud. Kui olin viiendasse klassi minemas, siis otsustasin, et pean muusikakooli kitarri õppima minema. Polnud ühtegi ilmselget põhjust, miks oleks pidanud muusikakooli astuma. Ma ei fännanud siis kitarriste ega suunanud mind ka vanemad muusika juurde. Nüüd tagasi vaadates võin öelda, et see sama äratundmine hoiab mind tänaseni muusika juures. Pole loogilist seletust, miks ma peaksin muusikat tegema, aga on tugev sisemine tung ja vajadus seda teha.
Kirjeldaksin oma muusika nii: ekspressiivne, naha alla pugev ja kuulama panev. Veidi rohkem kui kolm sõna, aga laias laastus kolm omadust.
Milline on su varasem kokkupuude muusikaga olnud? Kes on sinu mõjutajad?
Nagu eelpool mainisin, siis algas minu muusikutee laste muusikakoolist. Teismeeas tegin aastaid koolibändi. Mängisime peamiselt rokk- ja indielugude kavereid. See oli esimene väga oluline kogemus, kuidas bändi tegemine üldse käib. Keskkoolis olles mängisin juba regulaarselt eraüritustel ning alustasin esimese omaloomingut kirjutava bändiga.
Siis järgnesid õpingud Otsakoolis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kuni elu mind hoopis Saksamaale Weimaris asuvasse muusikakõrgkooli viis. Õppisin Saksamaal kolm aastat ning omandasin bakalaureusekraadi. Minu erialaõpetaja Weimaris, Frank Möbus, on üks minu suurimaid eeskujusid. Saksamaal tutvusin lähemalt ka trummari Jim Blacki loominguga, mis mind tugevalt mõjutanud on ning mis aitas mul ära tunda, millist muusikat ise kirjutada tahan.
Saksamaalt viis tee mind Šveitsi, kus tegin oma magistriõpinguid. Ka seal oli mul võimalus õppida mind mõjutanud muusikute käe all nagu Ronny Graupe, Ralph Alessi, Django Bates, Alexandra Grimal ja Tom Arthurs. Tegemist on tohutult tarkade inimestega, kes on oma eriala absoluutsed meistrid ja eksperdid. Üldisemalt võin öelda, et jälgin hoolega Berliinis ja New Yorgis tegutsevate muusikute projekte. Need on alati tugevalt inspireerivad.
Kui peaksid end võrdlema mõne artistiga, siis kes see oleks ja mis omadustes sa näed enda ja tema vahel sarnasusi?
See on keeruline küsimus, sest usun, et igal artistil on väga unikaalne tee, kuidas tema looming ning karjäär kulgevad. Mul on rõõm, et olen leidnud mõttekaaslasi ja inspireerivaid muusikuid, kellega ehk kohati ka sarnanen. Näiteks muusik Anett Tamm, artistinimega Alonette, kellega koos veame koosseisu Anemoon. Oleme oma vaadetelt ning muusikasse suhtumiselt üpris sarnased. Meile on väga oluline järgida oma kunstilisi ambitsioone ning meil on ka sarnane muusikamaitse. Imetlen väga ka muusikuid nagu Kirke Karja, Maria Faust ja Mingo Rajandi. Neil on tohutult tugevad visioonid ning nad on kõik võrratud muusikud. Ma väga loodan, et võin end (vähemalt ühel päeval!) nende sarnaseks pidada.
Milline on kõige kummalisem inspiratsiooniallikas, mis on sind kunagi laulu kirjutama ajendanud?
Väga kummalisi inspiratsiooniallikaid vist ei olegi. Peamiselt insipieerib olukord, kus kogen ja tunnen midagi uut ja ebamugavat. Vahel tuleb nendes olukordades isegi väike naeratus suule ja mõtlen, et on ikka nõme olukord küll, aga nii tore, et saan sellest nüüd muusikat kirjutada! Üks kõige sürrealistlikum ajend oli üks unenägu. Nägin unes, et Lasnamägi oli Vahemere ääres. Lugu valmis küll ei saanud, aga kuskil arvutis on fail pealkirjaga “Vahemeri Lasnamäel”. See oli kuidagi nii helge ja lohutav näha kõrgeid paneelmaju otse pankranniku äärel mille vastu loksus ilus Vahemeri.
Kui sa peaksid valima ühe oma laulu, mis mängiks terve päeva taustaks, siis milline see oleks ja miks?
Kui peaksin ühte lugu kuulama terve päeva, siis valiksin midagi, mis ei väsitaks kõrvu. Näiteks lugu “Fyrabe” minu eelmiselt plaadilt koosseisuga Assonance või lood “Endstart” ja “Two windows” uuelt plaadilt “Different times” (2025). Valiksin ühe neist lugudest.
Milline on su kõige piinlikum kontserdil juhtunud olukord ja kuidas sa sellest välja tulid?
"Kui esimeses loos teed juba kõik vead ära, siis läheb närv üle."
Ma arvan, et midagi väga piinlikku ei olegi juhtunud. Üks õudne esinemine tuleb meelde, kui olin veel Otsakoolis. Siis olid nii esinemis- kui pillimängu oskused veel üsna toored ning järsku leidsime ennast toonase bändiga Helsingist esinemast. Kuidagi juthus nii, et ma pidin laval lisaks kitarri mängimisele rääkima ka vahetekste. See tähendab siis, et tutvustama lugusid ning bändiliikmeid. Ma olin enne lavale minekut nii närvis, et pisarad juba jooksid suurest hirmust lavale mineku eest. Eks see esimene lugu ikka rappa läks ka, aga ei olnud midagi teha, pidime edasi mängima. Ülejäänud kontsert läks õnneks kenasti ja ka vahetekstid said ka räägitud. Kui esimeses loos teed juba kõik vead ära, siis läheb närv üle. Enam hullemaks minna niikuinii ei saa.
Meenub ka üks seik koolibändi ajast, kus mängisin ühel kontserdil paar lugu nii, et istusin laval tooli peal, publikule seljaga. Praegu tunneksin selle ees ehk piinlikkust, aga siis tundus, et see on lahe ja punk.
Kui sul oleks võimalus teada saada üks huvitav statistika oma elust (näiteks mitu korda oled pisarateni naernud või mitme inimese elu oled paremaks muutnud), siis mis see oleks ja miks?
Ma tahaks teada, mitu korda elus ma kitarri lahtist E-keelt mänginud olen. Ma ei oska muidugi öelda, mis ma selle teadmisega siis edasi teeks, aga huvitav fakt oleks ikkagi.
Palju olulisem oleks teada, mitme inimese elu ma paremaks olen muutnud. Loodetavasti on neid inimest palju! Kasvõi kui olen jalakäija üle tee lasknud või kedagi teretades naeratanud. Kõik pisikesed asjad kokku teevadki elu paremaks ja ilusamaks. Või kui mitu minutit ma olen olnud õnnelik ja tõeliselt rahulolev.
Kus sa tahad oma karjääri ja eraeluga kolme aasta pärast olla ning mis on hetkel takistused, mis sel teel seisavad?
Mul on tunne, et olen hetkel hästi heas voolus nii karjääri kui eraelu mõttes. On kuidagi selline esimeste suurte tegude aeg seega takistusi ma hetkel ei näe. Pigem keskendun sellele, mida kõike tahaks veel ära teha.
Kolme aasta pärast on kindlasti väljas uus plaat minu bändiga Anna Kalk Quartet ning loodetavasti veel mitu plaati näiteks nagu minu sooloplaat. Usun, et olen selleks hetkeks veelgi lähemale jõudnud enda muusikalisele ja ka eraelulisele minale. Et julgen tegutseda veelgi rohkem oma intuitsiooni järgi, areneda pidevalt edasi ning võtta ette julgemaid projekte.
Väga proosaliselt võin öelda, et loodan veelgi rohkem üles astuda rahvusvahelistes klubides ning festivalidel. Loodan, et osalen aktiivselt Euroopa jazzimaastikul ning saan koostööd teha oma unistuste muusikutega. Lisaks loodan, et minu hetkel algusjärgus olev Oudolfi aed, mille rajamist oma maakodus Setomaal alustasin, on ilus ja lokkav!
Mis on midagi üllatavat, mida teavad sinu kohta vähesed?
Võib-olla on üllatav see, et ma ei ole oma elus tõmmanud mitte ühtegi sigaretti. See tähendab, et ma ei ole suitsetamist mitte kunagi proovinud. Mulle on mulje jäänud, et enamus kui mitte kõik inimesed on vähemalt proovinud. See ei ole mingi karmi põhimõtte tõttu. Pigem ei ole nagu sellist head hetke tulnud, kus seda oleks tahtnud teha. Pole vajadust olnud.
